Kaugel-kaugel, eemal linnamelust, elab Lõuna-Ameerika Amazonase vihmametsades palju eri hõimudest, keeltest ja rahvastest inimesi. Juulis 2017 läks 13-liikmeline grupp Jehoova tunnistajaid Prantsuse Guajaanas retkele mööda Maroni jõge ja selle idapoolseid lisajõgesid. Miks nad sinna läksid? Et viia Piibli lootusesõnumit seal elavatele inimestele.

 Kuu aega enne 12-päevase retke algust said kõik osalejad kokku, et teha reisiks plaane. „Saime infot selle piirkonna ja sealse ajaloo kohta. Meile jagati ka mõningaid näpunäiteid, kuidas end reisiks ette valmistada,” meenutab Winsley. Igaüks sai endale veekindla konteineri, kus hoida võrkkiike ja sääsevõrku. Kohalejõudmiseks tuli lennata kahe lennukiga ja sõita mitu tundi kanuudega.

 Kuidas õed-vennad reageerisid, kui neid retkele kutsuti? Pensionieas Claude ja Lisette haarasid võimalusest kohe kinni. „Olin ülielevil, aga samas tekitas see ka natuke kõhedust,” ütleb Claude. „Olin kuulnud, et jõekärestikud võivad olla päris ohtlikud.” Lisette’il oli aga teine mure: „Mõtlesin, kuidas ma küll õpin rääkima indiaani keeli.”

 Mickaël tundis midagi sarnast. „Me ei teadnud vajana hõimust eriti midagi. Sellepärast uurisin internetist mõningaid nendekeelseid sõnu ja õppisin, kuidas neid emakeeles tervitada.”

 Shirley, kes läks retkele koos oma abikaasa Johanniga, tegi nimekirja keeltest, mida sealkandis räägitakse. Ta ütleb: „Laadisime jw.org-ilt alla videoid enamikes neis keeltes ja muretsesime endale vajana vestlussõnastiku.”

 Teisipäeval, 4. juulil lendasid retkelised Saint-Laurent du Maroni lennujaamast Maripasoulasse, linnakesse Prantsuse Guajaana sisemaal.

 Järgmise nelja päeva jooksul sõitsid kuulutajad piki Maroni jõge mootorkanuudega, mida sealkandis kutsutakse piroogideks, ja kuulutasid jõe ülemjooksul asuvates külades. „Nägime, et indiaanlasi huvitavad piibliteemad väga,” ütleb grupiliige Roland. „Neil on palju küsimusi ja mõned neist tahtsid, et hakkaksime nendega Piiblit uurima.”

 Ühes külas kohtusid Johann ja Shirley noore perega, kus naisepoolne sugulane oli hiljuti endalt elu võtnud. Johann räägib: „Näitasime neile videot „Põlisameeriklane leiab oma Looja”. a See video puudutas neid noori väga. Nad andsid oma meiliaadressi, et meiega ühendust hoida.”

 Kõige kaugem küla, kus retkelised käisid, oli Antécume Pata. Seal lubas külavanem väsinud kuulutajatel avalikule platsile võrkkiiged üles riputada. Nad käisid ka jões pesemas nagu tõelised kohalikud.

 Edasi suundusid nad Twenké külla. Sinna jõudes nägid nad, et selle elanikud on sügavas leinas. „Hõimuvanem lubas meil külas vabalt ringi liikuda ja leinajaid lohutada,” jutustab reisi korraldaja Éric. „Hõimuvanemale ja ta perele meeldisid väga piiblisalmid, mida me neile vajanakeelsest Piiblist ette lugesime. Näitasime leinajaile ka videoid Piiblis tõotatud ülesäratamisest.”

 Järgmine sihtpunkt, väikelinn Grand-Santi, jäi Maripasoulast allajõge pooletunnise lennusõidu kaugusele. Teisipäeval ja kolmapäeval jagasid retkelised Piibli sõnumit sealsete elanikega. Neljapäeval asusid kuulutajad jälle teele, seekord viie ja poole tunnise sõidu kaugusele Maroni jõge pidi alla Apatou külla.

 Retke viimastel päevadel käidi metsakülades, kus elavad maroonid, kes on Suriname koloniaalperioodi ajal Lõuna-Ameerikasse toodud Aafrika orjade järeltulijad. Kuulutajad kutsusid kõiki koosolekule, mida peeti metsas spetsiaalselt koosoleku jaoks üles pandud suures telgis. „Olime väga rõõmsad, et koosolekule tuli nii palju inimesi,” ütleb Claude. „Kuigi olime neid alles hommikul kutsunud!” Karsten, kes oli esimest korda sisemaal taolisel retkel, esitas aukani keeles avaliku kõne „Kas praegune elu ongi kõik?” Koosolekule tuli eri küladest kokku 91 inimest.

 Lõpuks jõudsid retkelised tagasi Saint-Laurent du Maronisse. Kõiki vaimustas see, et kohalikud olid võtnud endale nii palju väljaandeid ning vaadanud kümneid ja kümneid videoid.

 „Sõnadest jääb väheks, et kirjeldada rõõmu, mida ma sellel retkel tundsin,” ütleb Lisette. Cindy nõustub: „Kui mul oleks võimalus seda uuesti teha, ei kõhkleks ma hetkegi. Seda lihtsalt tuleb ise kogeda.”

 See kordaläinud retk sütitas mõningates osalejates soovi tagasi minna. „Teeksime seda iga kell uuesti!” kinnitab Mickaël. Winsley kolis Saint-Laurent du Maronisse. Kuuekümnendates aastates Claude ja Lisette on otsustanud kolida Apatousse.