Kuigi Piiblis hasartmängudest otseselt ei räägita, näitavad seal leiduvad põhimõtted, et Jumala silmis on hasartmängude mängimine patt. (Efeslastele 5:17.) a

•   Hasartmänge ajendab mängima ahnus, mida Jumal vihkab. (1. Korintlastele 6:9, 10; Efeslastele 5:3, 5.) Hasartmängijad loodavad teiste kaotuse arvelt rikastuda, kuid Piibel mõistab teiste vara himustamise hukka. (2. Moosese 20:17; Roomlastele 7:7; 13:9, 10.)

•   Isegi kui inimene mängib hasartmänge väikese raha peale, võib temas tekkida rahaarmastus, mis viib hukatusse. (1. Timoteosele 6:9, 10.)

•   Hasartmängijad on tihtipeale ebausu kammitsas või loodavad õnnele. Kuid Jumala silmis on mõlemal juhul tegu ebajumalakummardamisega, mis ei sobi kuidagi kokku tema teenimisega. (Jesaja 65:11.)

•   Piibel ei õhuta inimestes soovi kõike muidu saada, vaid innustab neid kõvasti töötama. (Koguja 2:24; Efeslastele 4:28.) Need, kes võtavad kuulda Piibli nõu, saavad süüa „enda teenitud leiba”. (2. Tessalooniklastele 3:10, 12.)

•   Hasartmängud võivad tekitada ebatervet võistlusvaimu, mida Piibel taunib. (Galaatlastele 5:26.)