Inimeste pingutused saavutada maailmas rahu pole tulemusi toonud seni ega too ka edaspidi ning seda mitmel põhjusel.

•   „Ei ole ränduri käes juhtida oma sammu” (Jeremija 10:23). Inimesed on loodud nii, et neil pole ei oskust ega õigust ise enda üle valitseda. Seepärast ei suuda nad saavutada püsivat rahu.

•   „Ärge lootke õilsate peale, inimlaste peale, kelle käes ei ole abi! Kui tema vaim väljub, siis ta pöördub tagasi oma mulda; samal päeval kaovad tema kõrged mõtted!” (Laul 146:3, 4). Isegi parimate motiividega valitsusjuhid ei suuda leida püsivat lahendust sõdade algpõhjustele.

•   „Viimseil päevil tulevad kriitilised ajad, millega on raske toime tulla. Sest inimesed on siis ... metsikud, ei armasta headust, reeturid, põikpäised, uhkust täis” (2. Timoteosele 3:1–4). Me elame selle kurja maailma „viimseil päevil” — ajal, mil inimeste iseloomujooned teevad rahu saavutamise väga raskeks.

•   „Häda maale ja merele, sest Kurat on tulnud alla teie juurde ja tal on suur viha, kuna ta teab, et talle on jäänud vähe aega” (Ilmutus 12:12). Jumala vaenlane Kurat saab praegu tegutseda vaid maa vahetus läheduses ja ta õhutab inimesi oma pahelist meelelaadi järgima. Niikaua kui tema on „selle maailma valitseja”, ei saa me kunagi elada rahus (Johannese 12:31).

•   „[Jumala kuningriik] lõhub ja hävitab kõik need [Jumala vastu olevad] kuningriigid, aga ta ise püsib igavesti” (Taaniel 2:44). Püsiva ülemaailmse rahu toob Jumala kuningriik, mitte ükski inimvalitsus (Laul 145:16).