Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Galilei kokkupõrge kirikuga

Galilei kokkupõrge kirikuga

Galilei kokkupõrge kirikuga

„ÄRGAKE!” ITAALIA-KORRESPONDENDILT

ON 22. juuni aastal 1633. Vana nõder mees põlvitab Rooma inkvisitsioonikohtu ees. Ta on üks oma aja tuntumaid teadusemehi. Tema teaduslikud vaated põhinevad pikki aastaid väldanud uurimistööl. Ent kui ta tahab oma elu päästa, tuleb tal öelda lahti sellest, mida ta tõeks peab.

Tema nimi oli Galileo Galilei. Galilei protsess, nagu paljud seda nimetavad, on äratanud sedavõrd palju kahtlusi, küsimusi ja poleemikat, et selle järelkaja ulatub 370 aasta tagant veel tänapäevagi. See kohtuprotsess on jätnud religiooni- ja teaduslukku kustumatu jälje. Miks see on tekitanud nii palju kära? Miks leiab Galilei kohtuasi veel nüüdisajalgi uudistes mainimist? Kas see tõesti sümboliseerib „teaduse ja religiooni vahelist lõhet”, nagu üks kirjanik seda nimetab?

Paljude meelest on Galilei tänapäevase teaduse isa. Ta oli matemaatik, astronoom ja füüsik. Olles esimesi mehi, kes oli uurinud tähistaevast teleskoobiga, andis Galilei nähtule seletuse, mis toetas üht tema päevil ikka veel tuliseid vaidlusi tekitanud ideed: Maa tiirleb ümber Päikese, mistõttu meie planeet pole universumi keskpunkt. Pole siis ime, et mõnikord nähakse Galileis moodsale eksperimentaalmeetodile alusepanijat.

Millised siis olid Galilei avastused ja leiutused? Astronoomina avastas ta lisaks muule, et Jupiteril on kuud, et Linnutee koosneb tähtedest, et Kuul on mäed ning et Veenusel on kuutaolised faasid. Füüsikuna uuris ta nii pendli kui ka langevate kehade kohta käivaid seadusi. Ta leiutas sellise instrumendi nagu geomeetriline kompass, mis on omamoodi arvutuslükati. Toetudes Hollandist saadud teadmistele, ehitas ta teleskoobi, mis avas tema ees universumi.

Ent kauakestnud vastasseisu tõttu kirikuhierarhiaga muutus hiilgava teadlase karjäär kurblooks – Galilei protsessiks. Kuidas ja mis põhjusel see alguse sai?

Konflikt Roomaga

Juba 16. sajandi lõpus võttis Galilei omaks Koperniku teooria, et Maa tiirleb ümber Päikese, mitte vastupidi. Seda nimetatakse ka heliotsentriliseks (Päikese-keskseks) maailmasüsteemiks. Avastanud aastal 1610 teleskoobi abil taevakehasid, mida polnud varem kunagi vaadeldud, veendus Galilei heliotsentrilise süsteemi õigsuses.

Nagu on kirjas teatmeteoses „Grande Dizionario Enciclopedico UTET”, soovis Galilei saavutada midagi enamat kui vaid neid avastusi teha. Ta tahtis veenda Koperniku teooria õigsuses „oma aja kõrgeimast seisusest isikuid (printse ja kardinale)”. Ta hellitas lootust, et mõjukate sõprade toel saab ta kummutada kiriku vastuväited ning koguni võita selle poolehoiu.

Aastal 1611 võttis Galilei ette reisi Rooma, kus ta kohtus kõrgest seisusest kirikutegelastega. Ta võttis appi teleskoobi, et näidata neile oma astronoomilisi avastusi. Ent asjad ei läinud nii, nagu ta oli lootnud. Aastal 1616 algatati Galilei vastu ametlik uurimisprotsess.

Rooma inkvisitsiooni teoloogid tembeldasid heliotsentrilise teesi „filosoofiliselt rumalaks ja absurdseks ning ametlikult ketserlikuks, sest paljudes kohtades läheb see ilmselgelt vastuollu Pühakirja ütlustega, kui võtta aluseks nii nende ütluste sõnasõnaline tähendus, üldiselt heakskiidetud seletus kui ka Pühade Isade ja teoloogiadoktorite arusaamad”.

Galilei kohtus oma aja suurimaks katoliku teoloogiks ning ketserite hirmuks peetud kardinal Roberto Bellarminoga. Bellarmino hoiatas Galileid ametlikult heliotsentrilist maailmasüsteemi puudutavate vaadete levitamise eest.

Inkvisitsioonikohtus

Galilei üritas olla ettevaatlik, ent ta ei salanud seda, et toetab Koperniku teesi. Seitseteist aastat hiljem, aastal 1633, ilmus Galilei inkvisitsioonikohtu ette. Kardinal Bellarmino oli surnud, nii et nüüd sai Galilei peavastaseks paavst Urbanus VIII, kes varem oli talle soosingut avaldanud. Ajalookirjutajad on nimetanud seda kohtuprotsessi üheks möödunud aegade kõige silmapaistvamaks ja ebaõiglasemaks protsessiks, mida võiks kõrvutada isegi Sokratese ja Jeesuse kohtuprotsessidega.

Mis andis selleks kohtuprotsessiks alust? Galilei oli kirjutanud raamatu pealkirjaga „Dialoog kahe peamise maailmasüsteemi kohta”. Tegelikult toetas see teos heliotsentrismi. Autor sai käsu ilmuda kohtu ette aastal 1632, ent põdur ja ligi 70-aastane Galilei viivitas sellega. Olles saanud ähvarduse, et ta toimetatakse kohale aheldatult, võttis ta järgmisel aastal reisi Rooma ise ette. Paavsti korraldusel kuulati ta üle ja teda ähvardati koguni piinamisega.

Selle üle, kas vana ja haiget meest ka tegelikult piinati, vaieldakse. Nagu kohtuotsuses on kirjas, tegi Galilei läbi „range ülekuulamise”. Itaalia õigusajaloolase Italo Mereu sõnul väljendati selle tol ajal käibel olnud ametliku fraasiga tegelikult piinamist. Selle seletusega on paljud õpetlased nõus.

Igal juhul loeti 22. juunil aastal 1633 süngesse saali kokku tulnud inkvisitsioonikohtu liikmete ees Galileile kohtuotsus ette. Ta mõisteti süüdi selle eest, et „oli pidanud õigeks ja uskunud Jumala Pühakirjaga vastuolus olevat väärõpetust, et Päike ... ei liigu idast läände ning et Maa liigub ja pole maailma keskpunkt”.

Galilei ei soovinud saada märtriks, seepärast oli ta sunnitud oma arvamustest lahti ütlema. Pärast seda, kui kohtuotsus oli ette loetud, teatas põlvitav patukahetseja rüüs eakas teadlane pühalikult: „Ma ütlen lahti, varemmainitud [Koperniku teooria] eksitustest ja eksiõpetustest ja üleüldse kõigist muudest eksitustest, eksiõpetustest või lahkusust, mis võiks Püha Kirikuga vastuollu minna, ning nean ja vihkan neid.”

Laialtlevinud pärimuse järgi – mille kohta kindlad tõendid puuduvad – lõi Galilei pärast oma vaadetest lahtiütlemist jalaga vastu maad ja kuulutas trotslikult: „Aga ta liigub siiski!” Kommenteerijate väitel valmistas oma avastustest lahtiütlemisest põhjustatud alandus teadlasele kuni surmani piina. Talle mõisteti küll vanglakaristus, ent see kohtuotsus asendati eluaegse koduarestiga. Tema nägemine hakkas tasapisi kaduma ja ta elas peaaegu erakuna.

Kas konflikt teaduse ja religiooni vahel?

Paljud on teinud Galilei näite põhjal järelduse, et teadus ja religioon on täiesti ühtesobimatud. Tegelikult ongi Galilei protsess juba sajandeid inimesi religioonist eemale viinud. See on veennud paljusid, et oma olemuselt on religioon ohuks teaduslikule progressile. Kas see ikka on nii?

Paavst Urbanus VIII ja Rooma inkvisitsiooni teoloogid mõistsid tõepoolest Koperniku teooria hukka, väites, et see on vastuolus Piibliga. Galilei vastased viitasid Joosua ütlusele „Päike, püsi paigal”, mida nende seletuse kohaselt tuli sõna-sõnalt mõista (Joosua 10:12). Kuid kas Piibel on tõesti vastuolus Koperniku teooriaga? Sugugi mitte.

Tegelikult valitseb vasturääkivus teaduse ja kirjakoha ilmselgelt väära tõlgenduse vahel. Nii nägi asja ka Galilei. Ta kirjutas ühele oma õpilasele: „Ehkki Pühakiri eksida ei saa, võivad selle tõlgendajad ja kommenteerijad mitmel moel eksida. Üks väga tõsine ja sageli ettetulev eksimus on see, et alatasa takerdutakse pelgalt sõnasõnalise mõistmise taha.” Sellega nõustuks iga tõsine piibliuurija. *

Sellega Galilei ei piirdunud. Ta väitis, et kahel raamatul – Piiblil ja looduse raamatul – on üks Autor ning need ei saa üksteisega vastuolus olla. Aga ta lisas, et mitte keegi ei või „kindlameelselt väita, nagu kõneleksid kõik tõlgendajad jumalikust inspiratsioonist juhituna”. Sellist kirikutegelaste tõlgenduste kohta käivat varjatud kriitikat peeti tõenäoliselt provokatiivseks, millest oligi tingitud see, et Rooma inkvisitsioon teadlase süüdi mõistis. Kuidas üldse julgeb üks tühipaljas ilmik puudutada kiriku privileege?

Paljud õpetlased on Galilei protsessile viidates väljendanud kahtlusi nii kiriku kui ka paavsti ilmeksimatuse kohta. Katoliku teoloog Hans Küng kirjutab, et „arvukad ja ilmselged ametliku kiriku õpetuslikud eksimused”, kaasa arvatud „Galilei süüdimõistmine”, on muutnud ilmeksimatuse dogma küsitavaks.

Kas Galilei on rehabiliteeritud?

Novembris 1979, aasta pärast ametissevalimist, lootis paavst Johannes Paulus II revideerida staatust, mis oli Galileil, kes paavsti sõnul „oli pidanud Kiriku ametimeeste ja institutsioonide tegevuse tõttu rängalt kannatama”. Kolmteist aastat hiljem, aastal 1992, tunnistas sellesama paavsti loodud komisjon: „Mõningad teoloogid, Galilei kaasaegsed, ... ei suutnud taibata Pühakirja sügavamat, mittesõnasõnalist tähendust seal kohas, kus see loodud universumi füüsilist struktuuri kirjeldab.”

Ent tegelikult oli heliotsentrilisuse teooria kritiseerijaid veel teisigi peale teoloogide. Protsessis võtmerolli etendanud paavst Urbanus VIII nõudis karmilt, et Galilei lakkaks õõnestamast kiriku sajanditevanust õpetust, et Maa on universumi keskpunkt. Kuid see õpetus ei pärinenud mitte Piiblist, vaid kreeka filosoofilt Aristoteleselt.

Pärast seda, kui nüüdisaja komisjon oli kohtuprotsessi hoolega läbi uurinud, nimetas paavst Galilei süüdimõistmist „rutakaks ja vildakaks otsuseks”. Kas teadlane rehabiliteeriti? „Kõnelda, nagu mõned seda teevad, Galilei rehabiliteerimisest, on absurdne,” ütleb üks autor, „sest ajalugu ei mõista hukka mitte Galileid, vaid kirikukohut.” Ajaloolane Luigi Firpo on öelnud: „Pole tagakiusajate asi oma ohvreid rehabiliteerida.”

Piibel on „kui küünal, mis paistab pimedas paigas” (2. Peetruse 1:19). Galilei kaitses seda väärititõlgendamise eest. Ent inimeste pärimust kaitstes ja Piiblit halba valgusse seades tegi kirik otse vastupidist.

[Allmärkus]

^ lõik 24 Ausameelsel lugejal pole raske mõista, et ütlus päikese taevas paigal püsimisest ei pretendeeri teaduslikule seletusele, vaid on täheldus selle kohta, kuidas asi pealtnägijaile tundus. Ka astronoomid kõnelevad tihtilugu päikese, planeetide ja tähtede tõusmisest ja loojumisest. Sellega ei mõtle nad mitte seda, et need taevakehad sõnasõnaliselt ümber Maa tiirlevad, vaid pigem seda, et need paistavad liikuvat üle meie taevavõlvi.

[Kast/pilt lk 14]

Galilei elu

Galilei, kelle isa oli pärit Firenzest, sündis aastal 1564 Pisas ning õppis sealses ülikoolis arstiteadust. See ala teda suurt ei huvitanud ning ta hakkas selle asemel õppima hoopis füüsikat ja matemaatikat. Aastal 1585 pöördus ta perekonna juurde tagasi ilma mingi akadeemilise hariduseta. Sellest hoolimata omandas ta oma aja suurima matemaatiku maine ja võitles endale välja Pisa ülikooli matemaatika õppejõu koha. Pärast isa surma oli Galilei sunnitud majanduslike raskuste tõttu siirduma Padovasse, kus talle omistati tulutoovam positsioon, linna ülikooli matemaatika õppetool.

Padovas elatud 18 aasta jooksul sünnitas Galilei armuke, noor veneetslanna, talle kolm last. Aastal 1610 pöördus Galilei tagasi Firenzesse, kus ta majanduslik olukord paranes, nõnda et ta sai pühendada rohkem aega uurimistööle. Paraku pidi ta tooma ohvriks vabaduse, mida ta oli saanud nautida Veneetsia Vabariigi territooriumil elades. Toscana suurhertsog nimetas ta „ülemfilosoofiks ja -matemaatikuks”. Galilei elas inkvisitsiooni hukkamõistu tõttu Firenzes koduarestis, kus ta aastal 1642 suri.

[Allikaviide]

Raamatust „The Library of Original Sources”, VI köide, 1915

[Pilt lk 12]

Galilei teleskoop, mille abil ta sai kinnitust oma veendumusele, et Maa ei ole universumi keskpunkt

[Allikaviide]

Scala/Art Resource, NY

[Pildid lk 12]

Geotsentriline (Maa-keskne) maailmasüsteem

Heliotsentriline (Päikese-keskne) maailmasüsteem

[Allikaviide]

Taust: © 1998 Visual Language

[Pildi allikaviide lk 11]

Pilt raamatust „The Historian’s History of the World”