Elu meeleoluhäirega

MEELEOLUHÄIREID esineb murettekitavalt palju. Arvestuste kohaselt kannatab maailmas enam kui 330 miljonit inimest tõsise depressiooni all, mida iseloomustab püsivaks muutunud masendus ning võimetus igapäevaelust heameelt tunda. Arvatakse, et 20 aasta pärast edestavad depressiooni vaid südame-veresoonkonna haigused. Seega pole üllatav, et seda kutsutakse „meele külmetushaiguseks”.

Bipolaarne meeleoluhäire on hakanud viimastel aastatel köitma üha enam avalikkuse tähelepanu. Selle haiguse sümptomiteks on depressiooni ja maania vahel kõikuvad äärmuslikud meeleoluseisundid. „Depressiivse episoodi ajal võib inimene haududa enesetapumõtteid. Maniakaalse episoodi ajal võib inimese vastutustunne kaduda ning ta ei suuda näha oma tegude kahjulikkust,” on kirjas ühes Ameerika Arstide Liidu värskes väljaandes.

Arvatakse, et bipolaarsete meeleoluhäirete all kannatab Ameerika Ühendriikides 2 protsenti elanikkonnast, mis tähendab seda, et juba ainuüksi selles riigis on miljoneid haigeid. Kuid pelgalt arvudest ei ilmne, milliseid kannatusi tuleb meeleoluhäirehaigel taluda.

Depressioon – püsivaks muutunud masendustunne

Enamik meist teab, mida tähendab kogeda ajutist tusatunnet, mis lahtub mõne tunni või päevaga. Kuid kliiniline depressioon on palju tõsisem nähtus. Kuidas nii? „Need, kes pole depressioonis, teavad, et neid vallanud tunnetetulv lõpuks vaibub,” selgitab dr Mitch Golant, „ent depressioonis inimese tunded kõiguvad hoogsalt, järske pöördeid tehes üles ja alla otsekui pidurid kaotanud rong, ilma et sel inimesel oleks aimugi, kuidas ja millal – kui üldse – rongilt maha võiks saada.”

Kliinilise depressiooni vorme on mitmeid. Mõne inimese depressioon on seotud teatud aastaajaga, tavaliselt talvega. Seda nimetatakse aastaajast sõltuvaks depressiooniks. „Sedalaadi depressiooni põdejad ütlevad, et mida enam põhja pool nad elavad ja mida sombusem on ilm, seda halvem on nende tervislik seisund,” on kirjas Rahvatervise Ühingu välja antud raamatus. „Olgugi et aastaajast sõltuvat depressiooni seostatakse peamiselt hämarate talvepäevadega, tuleneb see mõnel puhul ka vähevalgustatud tööruumidest, erakordsest pilvisusest muudel aastaaegadel ning nägemisraskustest.”

 Mis põhjustab kliinilist depressiooni? Selget vastust pole. Ehkki mõningatel juhtudel paistavad olevat kaasatud geneetilised tegurid, on üldiselt oluline roll elus läbielatul. Teada on ka, et seda diagnoositakse naistel kaks korda enam kui meestel. * Kuid see ei tähenda veel, et see haigus mehi ei vaeva. Vastupidi, arvestuste kohaselt kannatab 5–12 protsenti mehi mingil eluetapil kliinilise depressiooni all.

Kui inimest tabab sedalaadi depressioon, haarab see ta täielikult endasse ja mõjutab praktiliselt igat tema elu aspekti. See „võtab inimese täielikult oma võimusesse”, ütleb depressioonihaige Sheila, „hävitades tasapisi tema eneseusku, enesest lugupidamist  ning selget mõtlemis- ja otsustusvõimet, haiguse süvenemisel aga avaldades aeg-ajalt äärmiselt ränka survet, otsekui tahtes näha, kas inimene peab vastu või mitte”.

Mõnikord toob haigele palju kergendust see, kui ta saab oma tunnetest empaatilisele kuulajale rääkida (Iiob 10:1). Siiski peab möönma, et kui kaasatud on biokeemilised tegurid, pole võimalik depressiooni pelgalt positiivse ellusuhtumisega tõrjuda. Sellisel juhul haigusest tingitud sünge meeleolu tegelikult ei allu haige kontrollile. Lisaks võib haigusseisund temas – nagu ka tema perekonnaliikmetes ja sõprades – segadust tekitada.

Mõelgem kristlasele Paulale, * kelle äärmine kurvameelsus ajuti teovõimetuks muutis, enne kui tal diagnoositi depressioon. „Mõnikord pärast kristlikku koosolekut tormasin välja oma auto juurde ja valasin ilma mingi põhjuseta pisaraid. Mind lihtsalt valdas ränk üksindus- ja ängistustunne,” ütleb ta. „Kuigi kõik viitas sellele, et mul on palju sõpru, kes minust hoolivad, olin mina selles suhtes pime.”

Midagi taolist koges ka Ellen, kelle depressioon nõudis haiglaravi. „Mul on kaks poega, kaks armast miniat ja mees – ning ma tean, et nad kõik armastavad mind väga,” ütleb ta. Loogika oleks pidanud Ellenile ütlema, et elul pole viga midagi ning et perekond peab teda kalliks. Ent depressiooniga maadeldes võivad haiget vallata sünged mõtted – olgu need nii ebaloogilised kui tahes.

Ei tohi unustada ka seda, kui sügavalt võib depressioon teisi perekonnaliikmeid puudutada. „Kui lähedane inimene on depressioonis,” kirjutab dr Golant, „võib sind vallata krooniline ebakindlus, sa ei oska iial arvata, millal su lähedane depressiivsest episoodist välja tuleb või millal teda järjekordne hoog tabab. Võid tunda sügavat kaotuskibedust, ka kurbust ja viha, et elu on võib-olla alatiseks rööbastest väljas.”

Lapsed tavaliselt tajuvad vanema depressiooni. „Depressiivse ema laps muutub tema emotsionaalse seisundi suhtes ülimalt tundlikuks ja paneb hoolega tähele igat nüanssi ja muutust,” kirjutab dr Golant. Dr Carol Watkins märgib, et depressioonis vanema lastel „esineb sagedamini käitumis- ja õpiraskusi ning kaaslastega läbisaamise probleeme. Neil on suurem tõenäosus ka ise depressiivseks muutuda”.

Bipolaarne meeleoluhäire – järjekindel järjekindlusetus

Kliiniline depressioon on juba iseenesest raske probleem, ent kui sellega liitub veel maania, on tagajärjeks bipolaarne meeleoluhäire. * „Bipolaarse meeleoluhäire juures on järjekindel vaid järjekindlusetus,” sõnab seda haigust põdev Lucia. Bipolaarse meeleoluhäire all kannatajad võivad maaniaepisoodi ajal „olla talumatult pealetükkivad ja võimutsevad, kusjuures nende intensiivne ja pidurdamatu eufooria võib ühtäkki asenduda ärritatuse või raevuga”, märgib „The Harvard Mental Health Letter”.

Lenore meenutab, mida ta seoses maaniast tingitud ülima reipusega läbi elas. „Olin täis ülevoolavat energiat,” ütleb ta. „Paljud nimetasid mind supernaiseks. Inimesed laususid: „Tahaksin ka olla selline nagu sina.” Tundsin tihtilugu, et mind valdab energiapuhang, et miski pole mulle võimatu. Sportisin raevukalt. Magasin äärmiselt vähe – kaks-kolm tundi. Ometi oli mu energia ärgates sama kõrgel tasemel.”

Kuid tasapisi hakkas Lenore’i kohale moodustuma sünge pilv. „Kui mu eufooria oli tipus,” räägib ta, „tundsin kuskilt sügavalt sisemusest tõusvat erutusseisundit, mootorit,  mida oli võimatu seisata. Üks silmapilk, ja mu leplik meel muutus agressiivseks ja kõikehävitavaks. Ründasin ilma mingi põhjuseta oma pereliiget sõnadega. Olin raevukas, vihameelne ja minetasin täielikult enesekontrolli. Pärast sellist hirmuäratavat tundepuhangut valdas mind äkitselt kurnatus, valasin pisaraid ja olin äärmiselt masendunud. Tundsin end väärtusetu ja nurjatuna. Võisin ka ootamatult taas vapustavalt rõõmsameelseks muutuda, otsekui midagi poleks juhtunudki.”

Bipolaarsele meeleoluhäirele iseloomulik ettearvamatus tekitab perekonnaliikmetes segadust. Mary, kelle abikaasa põeb bipolaarset meeleoluhäiret, nendib: „See, et nägin, kuidas mu rõõmus ja jutukas mees järsku masendunuks ja endassetõmbunuks muutub, tekitas minus segadust. Meil oli tõesti raske uskuda, et ta kõike seda kuidagi kontrollida ei suuda.”

Kuid bipolaarne meeleoluhäire ajab ka haige samavõrra – kui mitte enamgi – ahastusse. „Kadestan inimesi, kes võivad elada tasakaalukalt ja stabiilselt,” ütleb bipolaarset meeleoluhäiret põdev Gloria. „Stabiilsus on bipolaarset meeleoluhäiret põdejatele tundmatu maa.”

Mis põhjustab bipolaarset meeleoluhäiret? Siin on geneetiline komponent domineerivam kui depressiooni puhul. „Teaduslikud uuringud osutavad sellele, et bipolaarse depressiooni all kannatajate lähedased perekonnaliikmed – vanemad, vennad-õed või lapsed – kannatavad selle haiguse all 8–18 korda tõenäolisemalt kui tervete inimeste lähedased sugulased. Lisaks võib inimene, kelle pereliige põeb bipolaarset depressiooni, haigestuda tõenäolisemalt raskesse depressiooni,” teatab Ameerika Arstide Liit.

Erinevalt depressioonist paistab bipolaarne meeleoluhäire vaevavat võrdselt mehi ja naisi. Kõige sagedamini saab haigus alguse varases täiskasvanueas, ent seda on diagnoositud ka teismelistel ja veelgi noorematel lastel. Kuid sümptomite analüüsimine ja õige diagnoosi panemine võib ka meditsiinieksperdile ülimalt keerukas ülesanne olla. „Bipolaarset meeleoluhäiret võib nimetada psühhiaatriliste haiguste kameeleoniks, mille puhul iga järgmise patsiendi sümptomid erinevad eelmise omadest ja isegi sama patsiendi iga järgmine episood erineb eelmisest,” kirjutab dr Francis Mark Mondimore Johns Hopkinsi ülikooli meditsiinikoolist. „See on fantoom, mis võib vargsi oma ohvri juurde hiilida ja ta oma tumedasse melanhooliarüüsse mässida, siis aga aastateks kaduda, et säravas ja leegitsevas maania-kuues tagasi tulla.”

Pole kahtlustki, et meeleoluhäireid on raske diagnoosida, kuid ilmselt veelgi raskem on nende all kannatada. Ent haigetel pole põhjust lootust kaotada.

[Allmärkused]

[Väljavõte lk 6]

„Stabiilsus on bipolaarset meeleoluhäiret põdejatele tundmatu maa.” (GLORIA)

[Kast/pilt lk 5]

Raske depressiooni sümptomid *

● Alanenud meeleolu enamik päevast vähemalt kahe nädala jooksul peaaegu iga päev

● Huvi kadumine varem meelepäraste toimingute vastu

● Oluline kehakaalu langus või tõus

● Liigmagamine või hoopis unetus

● Motoorsete liigutuste ebanormaalne kiirenemine või aeglustumine

● Erakordne põhjendamatu väsimus

● Väärtusetusetunded ja/või liialdatud süütunne

● Keskendumisvõime langus

● Korduvad surmamõtted

Mõningad neist sümptomitest võivad viidata ka düstüümiale – kergele, ent pikaajalisele depressioonivormile

[Allmärkus]