Kui kaua võiks inimene elada?

„Siis muutub ta ihu noorusest lihavaks, ta pöördub tagasi oma nooreea päevadesse!” (IIOB 33:25)

KUI koer pärast 10–20 eluaastat sureb, on ta tõenäoliselt saanud teha kõike, mida koerad ikka teevad. Küllap on ta kasvatanud kutsikaid, ajanud taga kasse, matnud maha konte ning kaitsnud oma peremeest. Kui aga inimene pärast 70–80 eluaastat sureb, on ta realiseerinud vaid murdosakese oma võimetest. Juhul, kui talle meeldis sporti teha, võis ta tõenäoliselt silma paista vaid ühel-kahel alal. Kui ta armastas muusikat, oskas ta arvatavasti vaid ühte-kahte pilli hästi mängida. Kui ta armastas jutelda inimestega nende omas keeles, suutis ta soravalt kõnelda küllap vist ainult kahes-kolmes keeles. Ta oleks võinud saada osa palju rohkemast – kohtuda inimestega, avastada mõndagi uut ning saada Jumalaga lähedasemaks –, kui ta vaid oleks elanud kauem.

Ehk imestad sa, miks küll lõi Jumal inimese mõistusega, mis on nii paljuks suuteline, siis aga nurjas ta lootused, andes talle kõige selle teostamiseks nii vähe eluaastaid? Inimese lühike eluiga ei paista sobituvat looduses nii ilmse eesmärgikindla kavandatusega. Ka võid sa mõelda, miks lõi Jumal inimese selliste loomuomadustega nagu õiglus ja kaastunne, lisades samas sellele kõigele kalduvuse kurja teha?

Kui sa näed uhket autot, millel on inetu mõlk, siis kas sa arvad, et küllap on see osa disainist? Loomulikult mitte! Kindlasti mõtled sa, et selliseks autot küll ei kavandatud – kahtlemata oli see suurepäraselt tehtud, ent hiljem on keegi seda kahjustanud. Samuti siis, kui me mõtleme sellele, millise oivalise pärandi on inimene ellu kaasa saanud, võime teha vaid järelduse, et praegu pole tema elu selline, nagu see mõeldud oli. Meie napp eluiga ja kalduvus kurja teha on otsekui õnnetud mõlgid. Ilmselt on keegi inimesele kaasa antud pärandit tõsiselt kahjustanud. Kes seda tegi? Piibel näitab veenvalt, kes on see süüdlane.

Kui kogu inimsoole anti algul lõputu elu võimalus, siis kes selle temale antud pärandi hiljem rikkuda võis? Selleks võis olla vaid inimeste esiisa, kellest me kõik põlvneme. Mõni teine inimene oleks võinud kahjustada vaid mingi hulga inimeste, nimelt oma järeltulijate geene. Seega on Jumala Sõna Piibel kooskõlas selgete faktidega, öeldes: „Otsekui ühe inimese [esimese inimese Aadama] kaudu patt tuli maailma  ja patu läbi surm, nõnda on ka surm tunginud kõigisse inimestesse” (Roomlastele 5:12). Seega peab Pühakiri Aadamat süüdlaseks meie pärandi rikkumises. Milliseks oli inimese elu algselt kavandatud?

Heitkem valgust algsele kavandatusele

Öeldes, et surm „tuli maailma”, annab Piibel mõista, et algselt ei olnud inimsoole ette nähtud surma kogeda. Inimestele osaks saanud vananemine ja surm on selle tagajärg, et esimene inimene tõstis Jumala vastu mässu. Seevastu loomadele polnud ette nähtud igavesti elada (1. Moosese 3:21; 4:4; 9:3, 4).

Inimesed kavandati teistsuguseks kui loomad – nad on loomadest kõrgem eluvorm, nii nagu ka inglid on inimestest kõrgem eluvorm (Heebrealastele 2:7). Erinevalt loomadest tehti inimene „Jumala näo järgi” (1. Moosese 1:27). Erinevalt loomadest nimetatakse Aadamat Piiblis „Jumala pojaks” (Luuka 3:38). Seega on meil täielik alus uskuda, et inimene polnud mõeldud vananema ja surema. Jumal ei sure, ka ei loonud ta oma poegi surema (Habakuk 1:12, UM; Roomlastele 8:20, 21).

Lisaselgust selle kohta, millisena Jumal inimelu algselt kavandas, annavad inimsoo esimesi põlvkondi käsitlevad ajalooürikud. Tolle aja inimesed elasid mitu sajandit, enne kui nad vanaks jäid. Aadam elas 930 aastat. Mõni sugupõlv hiljem elas Noa poeg Seem vaid 600 aastat, Noa pojapoeg Arpaksad aga 438 aastat. * (1. Moosese 5:5; 11:10–13.) Pärastpoole elanud Aabrahami eluaastaid oli 175 (1. Moosese 25:7). Patt avaldas eluea pikkusele ilmselt järjest suuremat mõju, nii et mida kaugemale jäi inimsugu algsest täiuslikust kavandatusest, seda enam lühenes eluiga. Kuid algselt loodi inimene elama igavesti. Niisiis oleks täiesti loomulik küsida: kas Jumal tahab ikka veel, et inimesed elaksid maa peal lõputult?

Vananemisest vabanemine

Kuna Jehoova Jumal oli kuulutanud, et igaüks, kes on talle sõnakuulmatu, maksab oma patu eest surmaga, näis, et Aadama järeltulijad on sattunud lootusetusse olukorda (1. Moosese 2:17). Kuid Jumala vaimust juhitud Pühakiri andis lootust, et tuleb keegi, kes inimesed vananemisprotsessi alt vabaks ostab. Kirjas on: „„Vabasta teda haudaminekust, ma olen lunaraha saanud!” siis muutub ta ihu noorusest lihavaks, ta pöördub tagasi oma nooreea päevadesse!” (Iiob 33:24, 25; Jesaja 53:4, 12). Piibel annab siin imelise lootuse – keegi maksab vananemisprotsessist vabastava lunaraha!

Kelle võimuses on seda lunaraha maksta? Pelgalt rahaga seda hinda maksta ei saanud. Viidates ebatäiuslikele inimestele, ütleb Piibel: „Ükski ei või venna eest anda luna ega tema eest maksta Jumalale lunastushinda, ... et keegi jääks elama lõppemata!” (Laul 49:8–10). Ent Jeesus Kristusel oli midagi kaugelt väärtuslikumat kui raha. Maa peal elades oli ta täiuslik inimene, sest see, et ta oli Jumala Poeg, kaitses teda Aadama patu pärimise eest. Jeesus ütles, et ta on tulnud „oma hinge andma lunaks paljude eest”. Teisel korral lausus ta: „Mina olen tulnud, et neil oleks elu ja kõike ülirohkesti!” (Matteuse 20:28; Johannese 10:10).

Lõputa elu lootus oli Jeesuse peamisi kuulutusteemasid. Tema ustav järelkäija Peetrus sõnas kord talle: „Sinul on igavese elu sõnad” (Johannese 6:68). Mida Piiblis igavese elu all mõeldakse?

Lõputu elu

Jeesuse apostlitel oli lootus elada Jeesuse Kuningriigi valitsusse kuulujatena lõputult  taevas (Luuka 22:29; Johannese 14:3). Kuid siiski rääkis Jeesus tihtilugu Jumala eesmärgist maaga (Matteuse 5:5; 6:10; Luuka 23:43). Seega kinnitasid Jeesuse imeteod ja õpetused seda, mida Jumal oli muiste lasknud panna kirja prohvet Jesaja kaudu: „Ta neelab surma ära igaveseks ajaks! Ja Issand Jehoova pühib pisarad kõigilt palgeilt” (Jesaja 25:8). Siis ei koosne inimese elu enam pelgalt nappidest noorusaastatest, mis mööduvad lennates, ning millele järgneb liikumine vanadusjõuetuse poole.

Kui inimesed Jumala uues maailmas täiuse saavutavad, on nad ka vananemisprotsessist vabad. Piibel ütleb: „Ka kogu loodu ise päästetakse kord kaduvuse orjusest Jumala laste au vabadusse” (Roomlastele 8:21). Kujutle vaid! Inimesed kasvavad pidevalt tarkuses ja elukogemustes. Mööduvad sajandid ning nende nooreea füüsiline elujõud ei kahane. Kas sina võid oma elus seda aega näha?

Kui kaua sa elad?

Nagu seda väljendas Jeesus, tühjeneb maa Jumala kohtupäeva tagajärjel inimestest drastiliselt (Matteuse 24:21, 22). Jeesus ütles: „Avar on värav ja lai on tee, mis viib hukatusse, ja palju on neid, kes sealt sisse lähevad. Ja kitsas on värav ja ahtake on tee, mis viib ellu, ja pisut on neid, kes selle leiavad” (Matteuse 7:13, 14).

Selleks, et kuuluda nende hulka, kellele saab osaks lõputu elu, tuleb taotleda Jumala heakskiitu. Esimene samm on Jumalat tundma õppida. Jeesus selgitas: „See on igavene elu, et nad tunneksid sind, ainust tõelist Jumalat” (Johannese 17:3). Muidugi mõista tuleb selleks, et õppida Jumalat hästi tundma, vaeva näha, kuid see on vaeva väärt. Igapäevase leiva tarbeks raha teenimine nõuab samuti vaeva. Võrreldes Jumala tundmist toiduga, kutsus Jeesus üles: „Ärge hankige rooga, mis hävib, vaid rooga, mis jääb igaveseks eluks” (Johannese 6:27). Kas pole lõputu elu millist tahes jõupingutust väärt? (Matteuse 16:26.)

Jeesus lausus: „Nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei saaks hukka, vaid et temal oleks igavene elu!” (Johannese 3:16). Niisiis oleneb see, kui kaua sa elad, sellest, kuidas sa Jumala armastusele vastad.

[Allmärkus]

[Väljavõte lk 7]

80 eluaasta möödudes on inimene realiseerinud vaid murdosakese oma võimetest

[Väljavõte lk 8]

Inimesed kavandati kõrgemaks eluvormiks kui loomad

[Pilt lk 7]

Kas see auto disainitigi algselt mõlgiga?

[Pilt lk 8, 9]

Jumala Sõna ütleb, et inimesed ’pöörduvad tagasi oma nooreea päevadesse’