Jumala esikohale seadmine on toonud õnnistusi

Jutustab Pierre Worou

„Bonjour!” Olen kasutanud seda prantsuskeelset tervitust kogu oma elu, kuid 1975. aasta novembris arreteeriti mind selle eest. Räägin nüüd, mis selleni viis ja mis on pärast seda mu elus toimunud.

OLEN sündinud 1. jaanuaril 1944 Kesk-Beninis Savé äärelinnas Malétés. * Vanemad panid mulle tüüpilise joruba nime Abiola. Noorpõlves vahetasin selle Pierre’iks, mis oli minu arvates palju nüüdisaegsem ja populaarsem nimi.

Linnarahvas andis kõigile noortele hüüdnime. Mind kutsuti Pastoriks, kuna sarnanesin sündides kohaliku kirikuõpetajaga. Kuid mulle pakkus rohkem huvi mängida jalgpalli kui istuda katekismuse tunnis.

Aastal 1959 kolisin lõuna pool asuvasse Sakétésse, et jätkata kooliteed. Elasin oma nõo Simoniga, kes oli õpetaja. Ta oli hiljuti hakanud uurima Piiblit kahe Jehoova tunnistajaga. Esialgu ei pakkunud nende uurimine mulle huvi. Hiljem küsisin teiselt nõolt Michelilt, kas ta tahaks koos minuga uurimisest osa võtta. Ta oli nõus ja sel ajal kuulsingi esimest korda Jumala nime Jehoova.

Otsustasime ühel pühapäeval Simoni ja Micheliga, et me ei lähe kirikusse, vaid tunnistajate koosolekule. Olime nii pettunud, et seal oli vaid viis inimest – kaks tunnistajat ja meie kolm. Kuid me mõistsime, et see on Piibli tõde ja jätkasime uurimist. Michel oli esimene, kes lasi end ristida, millega ta näitas, et on Jumalale pühendunud. Praegu teenib ta pioneerina, nagu Jehoova tunnistajate täisajalisi teenijaid nimetatakse.

Simon otsustas kolida põhja poole Kokorosse ning mina läksin temaga kaasa. Ouansougon’s, mis asus 220 kilomeetri kaugusel, pidi toimuma Jehoova tunnistajate kokkutulek. Simon läks sinna taksoga, mina aga jalgrattaga. Seal meid mõlemaid ristitigi 15. septembril 1961.

Raskused täisajalises teenistuses

Teenisin elatist maalimise ja piltide müümisega, samuti oma põllulapi harimisega, mis kandis hästi saaki. Kui reisiv ülevaataja Philippe Zannou meie kogudust külastas, küsis ta, kas olen mõelnud pioneerteenistusele. Kui olin seda arutanud oma sõbra Emmanuel Fatunbiga, otsustasime mõlemad alustada pioneeritööd veebruaris 1966. Aja möödudes sai minust reisiv ülevaataja ja ma külastasin foni-, guni-, joruba- ja prantsuskeelseid kogudusi.

Peagi kohtusin veetleva õe Julienne’iga, kellele meeldis samuti lihtne elu. Abiellusime  12. augustil 1971 ja hakkasime koos kogudusi külastama. 1972. aasta 18. augustil sündis meile poeg Bola. Kui läksime mõnda kogudusse, istus Julienne mu ratta pakiraamil, Bola tema selga seotud. Tavaliselt tassis meie asju mõni kohalik vend oma jalgrattal. Nii liikusime kogudusest kogudusse neli aastat.

Kord jäi Julienne väga haigeks ja kannatas kohutavalt terve öö. Järgmisel hommikul läksin tänavale abi otsima. Äkitselt ilmus nähtavale üks takso, mis oli selles piirkonnas üsna haruldane. Kõigele krooniks oli see ka tühi! Selgitasin juhile olukorda ja küsisin, kas ta viiks meid pealinna Porto-Novosse, mis asus 25 kilomeetri kaugusel. Ta oli nõus. Kohale jõudes lausus ta naeratades: „Ma ei taha teie käest raha. See sõit oli minu kulul.”

Julienne pidi jääma kaheks nädalaks voodisse, ning me olime sel ajal ühe tunnistaja juures. Arst käis teda iga päeva vaatamas ja tõi ka vajalikke ravimeid. Kui ta viimast korda Julienne’i üle vaatas, küsisin talt veidi kartlikult arvet. Mul vajus suu lahti, kui ta ütles, et see kõik oli tasuta!

Suur muutus

Aastal 1975 tuli Dahomees võimule marksistlikku ideoloogiat järgiv valitsus. Riigi nimi muudeti Benini Rahvavabariigiks. Ka igapäevane elu muutus. Kasutusse tuli uus tervitus „Pour la révolution?” (Elagu revolutsioon!). Vastuseks oodati „Prêt!” (Elagu!). Piibli põhjal õpetatud südametunnistus ei lubanud meil kasutada selliseid poliitilisi hüüdlauseid, mistõttu kogesime vaenulikkust.

Ühel pühapäeval 1975. aasta lõpupoole, kui olin Saint-Micheli lähedal majast majja kuulutamas, arreteeriti mind. Nagu sissejuhatuses mainisin, vastasin „Bonjour!” mehele, kes tervitas mind lausega „Pour la révolution?”. Mind viidi politseijaoskonda, kus mind peksti. Samal päeval õnnestus kolmel kohalikul tunnistajal mind vabaks saada.

Olin esimene Jehoova tunnistaja, kes arreteeriti. Varsti vahistati kogu riigis paljusid teisigi. Valitsus võttis enda valdusesse kuningriigisaalid ja misjonärid saadeti maalt välja. Harubüroo suleti ning paljud tunnistajad olid sunnitud riigist põgenema. Nad suundusid kas läände Togosse või idasse Nigeeriasse.

Pere kasvab Nigeerias

1976. aasta 25. aprillil sündis meie teine poeg Kola. Kaks päeva hiljem keelustati valitsuse määrusega nr 111 Jehoova tunnistajate tegevus. Meie läksime Nigeeriasse. Kuningriigisaal oli puupüsti põgenikke täis. Järgmisel päeval jagati meid erinevate koguduste vahel laiali. Kohe, kui üks rühm põgenikke veoautodel lahkus, tuli asemele uus rühm.

Jehoova tunnistajate Nigeeria harubüroo palus, et külastaksin kõiki Beninist tulnud tunnistajaid. Seejärel määrati mind Nigeeria jorubakeelsete ja hiljem gunikeelsete koguduste reisivaks ülevaatajaks. Reisisime ringi mootorrattaga. Bola istus minu ees ja Kola Julienne’i ja minu vahel.

1979. aastal oli meile sündimas tütar Jemima, mistõttu pidime reisiva töö lõpetama. Julienne’i noorem õde Pépé tuli Beninist meie juurde elama. Meie pere aina kasvas. Meile sündis veel kaks poissi: 1983. aastal Caleb ja 1987. aastal Silas. Niisiis oli meie pere nüüd kaheksaliikmeline. Tahtsime Julienne’iga olla head vanemad ja kui vähegi võimalik, jätkata ka täisajalist teenistust. Kuidas seda aga teha? Rentisime põllu ning kasvatasime maniokki, maisi ja tarot. Ehitasime endale ka lihtsa maja Ilogbo-Eremi külasse.

 Kui olime hommikul lapsed kooli saatnud, läksime Julienne’iga kuulutama. Tulime alati pere ühiseks söögiajaks koju. Siis pärast väikest puhkust töötasime põllul. Julienne ja Pépé käisid ka meie põllusaadusi turul müümas. Töötasime kõik palehigis. Õnneks olime neil aastatel harva haiged.

Õnnistused hoolimata kõrghariduse puudumisest

Me ei innustanud kunagi lapsi kõrgharidust omandama. Teadsime, et elus läheb hästi siis, kui esikohal on Jumala Kuningriik, kui arendada kristlikke omadusi ja kui töötada usinalt. Püüdsime seda kõike juurutada ka laste südamesse. Uurisin koos nendega Jumala Sõna, ja kui palju rõõmu tõi küll see, et ka nemad hakkasid armastama Jehoovat, pühendasid end tema teenimisele ja lasid end ristida.

Pépé oli vanem kui meie lapsed ja tema oli esimene, kes kodunt lahkus. Kui ta meie juurde elama asus, õpetasin teda lugema. Ehkki tal oli vähe haridust, keskendus ta Piibli uurimisele ja teistele vaimsetele asjadele. Pärast seda, kui ta oli mõnda aega pioneeritööd teinud, abiellus ta reisiva ülevaataja Monday Akinraga ja nad jätkasid üheskoos seda teenistust. Praegu on nende pere kolmeliikmeline: neil on poeg Timothy. Pépé ja Monday on olnud edasi täisajalises teenistuses ja Mondayl on kokkutulekutel mitmeid ülesandeid täita.

Bola läks ühte suurde firmasse koka õpipoisiks. Peagi märkas üks direktoritest tema usinust, usaldusväärsust ja teisi kristlikke omadusi. Aja jooksul määrati ta selles firmas vastutavale kohale. Tähtsam on aga see, et ta on hea abikaasa oma armsale naisele Jane’ile, tore isa oma kolmele lapsele ja tubli kogudusevanem Nigeerias ühes Lagose koguduses.

Kolast sai rätsepa õpipoiss, samuti alustas ta pioneeritööd. Kuna ta oli Nigeerias elades õppinud inglise keelt, kutsuti ta 1995. aastal Benini harubüroosse tõlkemeeskonda tööle. Seal on ta teeninud viimased 13 aastat.

Jällegi Beninis teenimas

Olime väga rõõmsad, kui kuulsime, et 23. jaanuaril 1990 andis Benini valitsus välja määruse, mis tühistas meie töö keelustanud varasema määruse. Paljud põgenikud naasid Benini. Samuti saadeti sinna uued misjonärid ja avati harubüroo. Meie kolisime tagasi 1994. aastal, kuid Pépé ja Bola jäid oma peredega Nigeeriasse.

Mul õnnestus leida osaajalist tööd. Nigeeria maja väikese üürirahaga ja Bola heldekäelise abiga ehitasime meile viiele maja harubüroo lähedal. Jemima oli rohkem kui kuus aastat pioneer, teenides endale elatist õmblejana. Siis abiellus ta Kokou Ahoumenouga ja nad töötavad nüüd Benini harubüroos. Caleb ja Silas käivad veel koolis. Jumala abil ja pere toetusel on meil Julienne’iga õnnestunud olla üle 40 aasta täisajalises teenistuses.

Jumal on rikkalikult õnnistanud kuulutustööd Beninis. Kui mind 1961. aastal ristiti, oli siin 871 Jehoova tunnistajat Kuningriigi sõnumit kuulutamas. Aastaks, mil mind arreteeriti, oli see arv tõusnud 2381-ni. Kui me 1994. aastal tagasi Benini naasime, oli see kasvanud 3858-ni, ja seda hoolimata sellest, et meie töö oli olnud 14 aastat keelustatud. Praeguseks on Beninis kaks korda rohkem kuulutajaid, üle 9000, ja 2008. aastal viibis Kristuse surma mälestusõhtul 35 752 inimest.

Mõnikord käin selles kohas, kus mind üle 30 aasta tagasi arreteeriti, ja mõtlen kõigele, mis on juhtunud. Tänan Jumalat eriti selle eest, et ta on õnnistanud mu peret. Meil pole olnud millestki puudust. Ja siiani ütlen tervituseks „Bonjour!”.

[Allmärkus]

[Väljavõte lk 13]

Ta lausus naeratades: „Ma ei taha teie käest raha. See sõit oli minu kulul.”

[Väljavõte lk 14]

Me ei innustanud kunagi lapsi kõrgharidust omandama

 [Pilt lk 15]

Teenin reisiva ülevaatajana 1970. aastal

[Pilt lk 15]

Kahe esimese poja Bola ja Kolaga aastal 1976

[Pilt lk 15]

Koos oma perega praegu: mu naine, viis last, minia, kolm lapselast ja Pépé pere