SUSANIL tekkisid Jumala kohta küsimused 7-aastaselt, kui tema 9-aastane sõber Al lastehalvatusega haiglasse viidi ja erilise hingamisaparaadi, niinimetatud raudkopsu sisse pandi. Susani lugu ilmus 2013. aasta 6. jaanuari The New York Timesis.

Käinud emaga Ali haiglas vaatamas, küsis Susan emalt: „Miks Jumal ühe väikse poisiga niimoodi teeb?”

„Preester ütleb, et Jumalal on selleks omad põhjused, aga ma ei tea, mis need on,” vastas ema.

Kaks aastat hiljem, aastal 1954, kui Jonas Salki lastehalvatusvaktsiin kättesaadavaks sai, ütles Susani ema, et võib-olla on Jumal selle mehe teadusuuringuid juhtinud.

„Jumal oleks pidanud arste juba kaua aega tagasi juhtima, nii et Ali poleks raudkopsu sisse üldse panema pidanud,” vastas Susan.

Susan ütles oma loo lõpetuseks: „Kaheksa aasta pärast Al suri ja selleks ajaks olin ma juba veendunud ateist.”

Ka paljud teised, kes on mõne tragöödia üle elanud või seda kõrvalt näinud, pole leidnud rahuldavaid vastuseid oma küsimustele Jumala kohta. Mõned neist inimestest on saanud ateistiks. Mõned teised pole hakanud Jumalat täielikult eitama, kuid on tema olemasolu suhtes skeptiliseks muutunud.

See ei tähenda, nagu poleks ateistidel ja skeptikutel religiooniga mingit kokkupuudet olnud. Vastupidi, sageli on just see kokkupuude neid usust eemale tõuganud. Religioon on nende arvates elu põhiküsimustele vastused võlgu jäänud. Mis küsimused need on? Tihti needsamad, mille üle ka paljud usklikud pead murravad. Vaatame kolme küsimust, mida paljud Jumalalt küsiksid, ning Piibli vastuseid neile.

Miks see küsimus tekib?

Paljud eeldavad, et armastav Jumal hoiaks õnnetused ära.

MÕTTEAINET. Kas pole tõsi, et teisest kultuurist inimeste kombed ja tavad võivad tunduda imelikud – vahel isegi šokeerivad? Kergesti võib juhtuda, et saame neist inimestest valesti aru. Näiteks võib ühes kultuuris teisele inimesele kõnelemise ajal otsavaatamine väljendada siirust, teises aga lugupidamatust. Siiski ei saaks me öelda, et teise kultuuri esindajad valesti toimivad. Me peame neid lihtsalt paremini tundma õppima.

Kas midagi samalaadset võib juhtuda seoses Jumalast arusaamisega? Paljud arvavad, et kannatuste olemasolu tõendab, et Jumalat pole olemas. Kuid on ka palju neid, kes mõistavad, miks Jumal lubab kannatusi, ning on täiesti kindlad, et ta on olemas.

MIDA ÜTLEB PIIBEL. Jumala mõtted ja toimimisviisid erinevad meie omadest. (Jesaja 55:8, 9.) Seetõttu võib see, kuidas ta tegutseb ja miks ta mõnikord tegutsema hakkamisega ootab, meile alguses arusaamatu tunduda.

Siiski ei näita Piibel, et peaksime nõustuma väitega „issanda teed on imelikud”. Piibel hoopis ergutab meid Jumalat paremini tundma õppima ning aitab meil mõista, miks ja millal Jumal midagi teeb. * Me võime temaga isegi lähedaseks saada. (Jaakobuse 4:8.)

Miks see küsimus tekib?

Mõned arutlevad, et kui Jumalale oleks tähtis siirus, siis poleks usklike hulgas nii palju valskust.

MÕTTEAINET. Oletame, et üks noormees hülgab oma isalt saadud head põhimõtted, lahkub kodunt ja läheb halvale teele. Kuigi isa seda heaks ei kiida, lubab ta pojal oma tahtmist mööda toimida. Kas neil, kes seda noormeest hiljem kohtavad, oleks põhjust järeldada, et tal on olnud halb isa või et tal pole isa üldse olnud? Muidugi mitte. Samamoodi ei tõenda religioonis leiduv silmakirjalikkus muud kui üksnes seda, et Jumal lubab inimestel valida, millist teed nad minna soovivad.

MIDA ÜTLEB PIIBEL. Jumal vihkab silmakirjalikkust. (Jeremija 7:29–31; 32:35.) Samas aga lubab ta inimestel kasutada oma vaba tahet. Paljud, kes väidavad end uskuvat Jumalasse, eelistavad järgida inimliku algupäraga õpetusi ja omaenda kehtestatud moraalinorme. (Matteuse 15:7–9.)

Religioon, mida Jumal heaks kiidab, ei ole silmakirjalik. * Jeesus ütles: „Selle järgi tunnevad kõik ära, et te olete minu jüngrid, kui teie keskel on armastus.” (Johannese 13:35.) See armastus ei tohi olla silmakirjalik. (Roomlastele 12:9.) Enamik religioone pole suutnud sellele kriteeriumile vastata. Näiteks Rwanda genotsiidi ajal aastal 1994 tapsid kümned tuhanded usklikud oma usukaaslasi lihtsalt sellepärast, et need kuulusid teise etnilisse rühma. Seevastu Jehoova tunnistajad ei osalenud selles veresaunas ja paljud neist riskisid koguni oma eluga, et usukaaslasi ja ka teisi inimesi kaitsta. Sellised isetud teod kinnitavad, et mitte kõik religioonid pole silmakirjalikud.

Miks see küsimus tekib?

Mõned juurdlevad, miks on inimeste eluiga vaid 80–90 aastat ja mis on sellise üürikese eksistentsi eesmärk.

MÕTTEAINET. Paljud, kes Jumalat ei usu, otsivad siiski selgitust loodusmaailma keerukusele ja korrale. Nad saavad aru, et maa, teised planeedid ja kuu on maailmaruumis just selliselt, et maa peal saaks eksisteerida elu. Nad räägivad universumi täppishäälestatusest, ilma milleta oleks elu maal võimatu.

MIDA ÜTLEB PIIBEL. Kuigi paljud peavad inimese suhteliselt lühikest eluiga tõendiks selle kohta, et Jumalat pole, on looduses tegelikult hulgaliselt tõendeid selle kohta, et Looja on olemas. (Roomlastele 1:20.) Tal oli kõike luues kindel eesmärk ning meie eksistents on sellega tihedalt seotud. See eesmärk oli, et inimesed elaksid maa peal igavesti, ja ta pole sellest eesmärgist loobunud. (Laul 37:11, 29; Jesaja 55:11.)

Kuigi loodus kõneleb Jumala olemasolust ja isegi mõnedest tema omadustest, ei mõelnud Jumal, et peaksime sel teel saama teada ka tema eesmärgist. Tema eesmärgi ja seega ka meie olemasolu põhjuse peame teada saama Jumala enda käest. Ta räägib sellest meile Piiblis, kus see on kirjas lihtsas ja selges keeles. * Miks mitte sellesse raamatusse värske pilk heita.