Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Kui sureb lähedane inimene

Kui sureb lähedane inimene

„Kui mu vanem vend ootamatult suri, tundsin end täiesti abituna. Palju kuid hiljem, kui mu mõte järsku tema peale läks, tundsin äärmist valu, otsekui oleks mind noaga torgatud. Mõnikord haaras mind ka suur viha. Miks pidi mu vend surema? Ja ma tundsin end süüdi, et polnud koos temaga rohkem aega veetnud.” (Vanessa, Austraalia)

KUI mõni su lähedane on surnud, oled ehk sinagi tundnud erisuguseid emotsioone: nii kurbust, üksildust kui ka abitust. Võib-olla oled tundnud ka viha, süütunnet ja hirmu. Ehk oled isegi mõelnud, kas elu on üldse elamist väärt.

Võid olla kindel, et selline kurbus ei tähenda, et sa oleksid nõrk inimene. See näitab, et sa hoolisid oma lähedasest väga. Ent kas sellist ränka leinavalu on võimalik kuidagi leevendada?

KUIDAS MÕNED ON TOIME TULNUD

Kuigi võib tunduda, et su leinal pole lõppu, võid leida leevendust järgmistest soovitustest.

ANNA ENDALE AEGA LEINATA

Mitte kõik ei leina samamoodi ja sama kaua. Siiski võib nutmine aidata valusaid emotsioone endast välja saada. Varem tsiteeritud Vanessa ütleb: „Vahel ma lihtsalt nutan end tühjaks, et leevendada valu.” Sofía, kelle õde ootamatult suri, sõnab: „Oma mõtete ja tunnetega silmitsiseismine on tohutult raske, see on nagu põletikulise haava puhastamine. Valu on peaaegu väljakannatamatu, ent see aitab haaval paraneda.”

RÄÄGI OMA MÕTETEST JA TUNNETEST

On mõistetav, et mõnikord soovid sa olla omaette. Leinakoormat on aga üksinda väga raske kanda. 17-aastane Jared, kes kaotas oma isa, meenutab: „Rääkisin oma tunnetest teistele. Vaevalt mu jutt väga mõistlik oli, ent rääkimine mõjus mulle hästi.” Avaartiklis tsiteeritud Janice lisab veel ühe positiivse tahu: „Teistega rääkimine pakkus suurt lohutust. Ma tajusin, et mind mõistetakse, ega tundnud end nii üksi.”

VÕTA VASTU ABI

Üks psühholoog ütleb: „Leinajad, kes lasevad sõpradel ja sugulastel end algusperioodil aidata, suudavad sageli järgmiseid leinaetappe paremini taluda.” Anna oma sõpradele teada, kuidas nad saavad sind aidata. Kahtlemata soovivad nad seda teha, kuid ei pruugi teada, kuidas. (Õpetussõnad 17:17.)

OTSI ABI JUMALALT

Tina jutustab: „Kui mu abikaasa ootamatult vähki suri, ei saanud ma oma muresid enam temaga jagada, seepärast rääkisin kõigest Jumalale. Alustasin iga päeva sellega, et palusin tal mind aidata selle päevaga hakkama saada. Jumal aitas mind loendamatutel viisidel.” Tarsha, kes oli 22-aastane, kui ta ema suri, ütleb: „Piibli lugemine pakkus mulle iga päev lohutust. See andis mulle julgustavat mõtteainet.”

KUJUTLE SURNUTE ÜLESÄRATAMIST

Tina jätkab: „Alguses ülestõusmislootus mind ei lohutanud, sest ma vajasin kohe oma abikaasat ja mu pojad vajasid oma isa. Ent praegu, neli aastat hiljem, hoian ma sellest lootusest kõvasti kinni. See on minu päästerõngas. Kujutlen, kuidas näen teda kord jälle, ja see toob mu hinge rahu ja valmistab rõõmu.”

Sa ei peaks ootama, et leinast on võimalik paugupealt üle saada. Vanessa ütleb aga oma kogemusest julgustava mõtte: „Sa arvad, et ei saa sellest kunagi üle, ent tasapisi hakkad nägema tunneli lõpus valgust.”

Pea meeles, et kuigi tühjustunne ei pruugi su hingest kaduda, on elu ikka elamist väärt. Jumala abiga võid sa siiski tunda rõõmu lähedastest sõprussuhetest ja mõttekast elust. Ja peatselt äratab Jumal surnud üles. Ta tõesti soovib, et saaksid taas emmata sulle kallist inimest. Siis oled sa oma leinavalust lõplikult vaba!