Jumal ütles Aadamale: „Päeval, mil sa sellest [puust] sööd, sa sured.” (1. Moosese 2:17.) Nendel sõnadel poleks olnud mingit mõtet, kui Aadam olekski loodud nii, et ta vananeb ja lõpuks sureb. Aadam teadis, et kui ta sellest puust ei söö, ei sure ta kunagi.

Eedeni aed oli viljapuid täis, seetõttu polnud Aadamal ja Eeval mingit vajadust just selle puu vilja süüa. (1. Moosese 2:9.) Jumala keelust kinnipidamisega oleksid nad tõendanud oma kuulekust talle kui eluandjale ning seda, et nad tunnustavad tema õigust neile öelda, mis on õige ja mis vale.

Põhjusest, miks Aadam ja Eeva surid, annab aimu üks Eedeni aias toimunud vestlus, mille tagajärgedega me kõik silmitsi seisame. Saatan, Jumalale vastuhakanud ingel, kõneles Eevaga ühe mao kaudu. Piibel ütleb: „Madu oli ettevaatlikum kui kõik teised Jumal Jehoova loodud metsloomad. Ta küsis naiselt: „Kas Jumal on teile tõesti öelnud, et te ei tohigi igast aia puust süüa?”” (1. Moosese 3:1.)

Eeva vastas talle: „Me võime küll aia puude vilja süüa, aga aia keskel oleva puu kohta on Jumal öelnud: „Te ei tohi sellest süüa ega seda puutuda, muidu te surete.”” Seepeale ütles madu naisele: „Ei te sure! Jumal ju teab, et päeval, mil te sellest sööte, teie silmad avanevad. Te saate Jumala sarnaseks ning tunnete siis head ja halba.” Nii süüdistas Saatan Jumalat valetamises ning andis mõista, et see on Aadama ja Eeva millestki heast ilma jätnud. (1. Moosese 3:2–5.)

Eeva jäi seda valet uskuma. Enam ei saanud ta puult oma silmi. See tundus nii ahvatlev, lausa vastupandamatu. Ta sirutas käe, võttis ühe vilja ja sõi. Hiljem, kui ta oli koos Aadamaga, andis ta seda ka temale. (1. Moosese 3:6.)

Mõtle, millist südamevalu võis Jumal tunda, kui tema armsad lapsed talle tahtlikult vastu hakkasid. Ta ütles Aadamale: „Sinust saab jälle muld, sest sellest oled sa võetud. Muld sa oled ja mullaks sa saad.” (1. Moosese 3:17–19.) Nii läkski. „Aadama elupäevi oli kokku 930 aastat, siis ta suri.” (1. Moosese 5:5.) Pärast surma ei läinud Aadam taevasse ega mujale teispoolsusesse. Enne seda, kui Jehoova Aadama mullast lõi, polnud teda olemas. Surres sai ta jälle mullaks. Teda lihtsalt polnud enam olemas.

Kuna Aadam ja Eeva hakkasid tahtlikult Jumalale vastu, minetasid nad täiuslikkuse ja võimaluse elada igavesti. Nende kehas toimus muutus; neist said ebatäiuslikud ja patused inimesed. Esimese inimpaari tegu ei puudutanud üksnes neid endid, vaid ka nende järeltulijaid. Nende lapsed pärisid nendelt ebatäiuse. Roomlastele 5:12 ütleb: „Nagu ühe inimese [Aadama] kaudu patt tuli maailma ja patu kaudu surm, nii on surm kandunud edasi kõigisse inimestesse, sest nad kõik on patused.”

Piibel nimetab pattu ja surma piltlikult looriks, mis katab kõiki rahvaid. (Jesaja 25:7.) Sellesse loori on mähkunud kogu inimkond ja kellelgi pole sellest pääsu. Nagu Piiblis öeldakse, „kõik surevad Aadama tõttu”. (1. Korintlastele 15:22.) Seepärast võib meil tekkida sama küsimus, millele mõtles apostel Paulus, kes lausus: „Kes päästab mind sellest kehast, mis viib mind surma?” (Roomlastele 7:24.) Kas keegi üldse suudaks seda teha?