Põgusal lugemisel võib selline küsimus tõesti tekkida. Selles jutustuses räägitakse aga kahest Mefibosetist ja meil kõigil on sellest loost midagi õppida.

Iisraeli kuningal Saulil oli seitse poega ja kaks tütart. Tema esmasündinud poeg oli Joonatan. Hiljem sai ta oma liignaise Rispaga poja, kelle nimeks pandi Mefiboset. On huvitav, et ka Joonatan pani oma pojale nimeks Mefiboset. Seega oli Saulil poeg nimega Mefiboset ja ka sama nimega pojapoeg.

Mingil ajal pöördus kuningas Saul Iisraelis elavate gibeonlaste vastu ja püüdis nad maalt täielikult hävitada. Ilmselt õnnestus tal paljud neist tappa. See aga oli ilmselgelt vale, sest Joosua päevil olid iisraellased sõlminud gibeonlastega rahulepingu. (Joosua 9:3–27.)

See leping oli kuningas Sauli ajal ikka veel jõus, kuid sellest hoolimata üritas kuningas gibeonlased maalt hävitada. See tõi Sauli ja tema soo peale veresüü. (2. Saam. 21:1.) Pärast Sauli sai kuningaks Taavet. Allesjäänud gibeonlased tulid Taaveti juurde ja rääkisid, milline ülekohus oli neile osaks saanud. Taavet küsis neilt, mida ta saaks nende heaks teha, et heastada Sauli süü, nii et Jehoova saaks maad jälle õnnistada. Gibeonlased ei soovinud raha, vaid hoopis hukata seitse meest Sauli järeltulijate seast. (4. Moos. 35:30, 31.) Taavet andiski need mehed gibeonlastele üle. (2. Saam. 21:2–6.)

Selleks ajaks olid Saul ja Joonatan lahingus surma saanud, kuid Joonatani poeg Mefiboset oli ikka veel elus. Mefiboset oli lapsena toimunud õnnetuse tagajärjel jäänud jalust vigaseks ja ta ei osalenud Sauli rünnakus gibeonlaste vastu. Taavet oli sõlminud Joonataniga sõpruslepingu, mis pidi laienema ka tema järglastele, sealhulgas Joonatani pojale Mefibosetile. (1. Saam. 18:1; 20:42.) Piiblis öeldakse: „Kuningas [Taavet] andis armu Mefibosetile, Sauli poja Joonatani pojale, sest Taavet ja Sauli poeg Joonatan olid Jehoova ees vande andnud.” (2. Saam. 21:7.)

Taavet täitis gibeonlaste soovi ja andis neile üle kaks Sauli poega, kellest üks oli Mefiboset, ja viis Sauli tütrepoega. (2. Saam. 21:8, 9.) Nii lunastas Taavet maa veresüüst.

Sellest ajaloolisest jutustusest on ka meil midagi õppida. Jumala seadus ütles selgelt: „Lapsi ei tohi surmata isade tegude pärast.” (5. Moos. 24:16.) Jehoova ei oleks kunagi heaks kiitnud Sauli kahe poja ja viie tütrepoja hukkamist, kui neil ei oleks lasunud süüd. Sest seaduses oli öeldud ka, et „inimene surmatagu ta enda patu pärast”. Seega paistab, et Sauli seitse järeltulijat olid mingil moel seotud gibeonlaste vastu toime pandud genotsiidiiga. Niisiis surid nad omaenda patu pärast.

See lugu õpetab meile seda, et mitte keegi ei saa õigustada oma valet käitumist sellega, et ütleb, et ta lihtsalt täitis käsku. Üks tark õpetussõna ütleb: „Tasanda tee, millel kõnnid, siis on su samm kindel kõigil teedel.” (Õpet. 4:24–27; Efesl. 5:15.)