Eenok kõndis ühes Jumalaga jumalakartmatus maailmas

KURAT väidab, et suudab kõik inimesed Jumalast ära pöörata ja kohati võibki jääda mulje, et tal see õnnestub. Näiteks peaaegu viis sajandit pärast Aabeli surma ei paistnud keegi silma ustava jumalateenijana. Tavaks oli hoopis saanud patune ja jumalakartmatu käitumine.

Just sellel vaimselt mandunud ajajärgul ilmus ajaloo areenile Eenok. Piibli kronoloogia paigutab tema sünni aastasse 3404 e.m.a. Erinevalt oma kaasaegsetest tõestas Eenok, et ta on Jumalale meelepärane mees. Apostel Paulus arvas ta nende Jehoova teenijate hulka, kelle usk on kristlastele eeskujuks. Kes oli Eenok? Milliste raskustega tuli tal silmitsi seista? Kuidas ta neist jagu sai? Ja kuidas puudutab tema laitmatus meid?

Enose päevil, umbes neli sajandit enne Eenoki aega, „hakati Jehoova nime appi hüüdma” (1. Moosese 4:26). Jumala nime oli kasutatud inimajaloo algusest saadik. Järelikult Enose eluajal alanud ’Jehoova nime appihüüdmine’ polnud tõenäoliselt seotud tõelise usu ja puhta kummardamisega. Mõni heebrea keele õpetlane arvab, et 1. Moosese 4:26 sõnu tuleks mõista „hakati teotavalt” appi hüüdma või „siis algas teotamine”. Võib-olla nimetasid inimesed Jehoova nimega iseennast või teisi inimesi, kelle kaudu nad väitsid end Jumalat kummardavat. Või siis kasutasid nad Jumala nime ebajumalate kohta.

„Eenok kõndis ... ühes Jumalaga”

Kuigi Eenokit ümbritses jumalakartmatu maailm, kõndis tema jätkuvalt ühes tõelise Jumala Jehoovaga. Tema esiisade Seti, Enose, Keenani, Mahalaleli ja Jeredi kohta pole öeldud, et nad oleksid kõndinud ühes Jumalaga. Vähemalt ei teinud nad seda nii suurel määral kui Eenok, kelle eluviis nende omast silmanähtavalt erines (1. Moosese 5:3–27).

Ühes Jehoovaga kõndimine tähendas lähedasi suhteid Jumalaga, mida võimaldas tõenäoliselt üksnes see, et Eenok elas kooskõlas Jumala tahtega. Jehoova kiitis Eenoki pühendumuse heaks. Õigupoolest ütleb kreekakeelne Septuaginta, et „Eenok oli meelepärane” Jumalale ja seda mõtet väljendas ka apostel Paulus (1. Moosese 5:22; Heebrealastele 11:5).

Eenoki ja Jehoova vaheliste heade suhete aluseks oli Eenoki usk. Ta pidi olema ilmutanud usku Jumala „naise” tõotatud „seemnesse”. Kui Eenok tundis isiklikult Aadamat, oli ta võib-olla saanud midagi teada selle kohta, kuidas Jumal Eedenis esimese inimpaariga tegeles. Teadmised, mis Eenokil Jumala kohta olid, tegid temast inimese, kes otsis tõsimeelselt Jumalat (1. Moosese 3:15; Heebrealastele 11:6, 13).

Kuid Eenokil oli Jehoovaga heade suhete säilitamiseks vaja enamat kui lihtsalt teadmisi Jumala kohta ja sama kehtib ka meie puhul. Kui me hindame väga mõne inimese  lähedust, siis kas pole tõsi, et tema seisukohad mõjutavad meie mõtteid ja tegusid? Me väldime sõnu ja käitumist, mis võiksid hävitada meie sõpruse. Ja kui me kavatseme teha oma elus mingi muudatuse, siis kas pole tõsi, et võtame arvesse ka selle, kuidas see mõjutaks meie ja sõbra vahelisi suhteid?

Soov säilitada lähedased suhted Jumalaga mõjutab samuti seda, kuidas me tegutseme. Eelduseks on täpsed teadmised sellest, mida ta heaks kiidab ja hukka mõistab. Seejärel tuleb meil nendest teadmistest juhinduda, püüdes meeldida Jumalale nii oma mõtetes kui tegudes.

Et võiksime ühes Jumalaga kõndida, peaksime talle meeldima. Eenok tegi seda mitusada aastat. Heebreakeelse tegusõna vorm väljendis „Eenok kõndis ... ühes Jumalaga” näitab õigupoolest korduvat ja jätkuvat tegevust. Veel üks ustav mees, kes „kõndis ühes Jumalaga”, oli Noa (1. Moosese 6:9).

Eenok oli pereisa, kellel oli naine ning „pojad ja tütred”. Üks poegadest oli Metuusala (1. Moosese 5:21, 22). Kahtlemata andis Eenok oma parima, et kodakondseid hästi juhtida. Jumalakartmatute inimeste keskel polnud tal aga lihtne Jumalat teenida. Noa isa Lemek võis olla ainus tema kaasaegne, kes samuti ilmutas usku Jehoovasse (1. Moosese 5:28, 29). Sellegipoolest tegeles Eenok vapralt õige jumalakummardamisega.

Mis aitas Eenokil Jumalale ustavaks jääda? Kindlasti ei käinud ta läbi nendega, kes teotasid Jehoova nime või olid muidu Jumala teenijale sobimatud kaaslased. Jehoovalt palve kaudu abi palumine tugevdas samuti Eenoki otsusekindlust vältida kõike, mis võiks Loojat pahandada.

Prohvetikuulutus jumalatutele

Juba ainuüksi kõrgetest normidest kinnipidamine on piisavalt raske, kui elada keset jumalakartmatuid inimesi, kuid lisaks tuli Eenokil ka edastada kõigutamatut kohtusõnumit  kurjadele. Jumala vaimust juhituna kuulutas Eenok prohvetlikult: „Vaata, Issand tuleb oma pühade kümnetuhandetega pidama kohut kõigile ja nuhtlema kõiki jumalatuid kõigi nende jumalakartmatute tegude eest, mis nad jumalatuses on teinud, ja kõigi kõvade sõnade eest, mis jumalatud patused tema vastu on rääkinud!” (Juuda 14, 15).

Millist mõju avaldas see sõnum neile rikutud ja uskmatutele inimestele? On mõistlik arvata, et nende torkavate sõnade tõttu muutus Eenok ebapopulaarseks ja võib-olla kutsusid need esile ka pilkamist, mõnitamist ja ähvardusi. Mõne tahe võis olla sundida teda igaveseks vaikima. See aga Eenokit ei heidutanud. Ta teadis, mis oli juhtunud õiglase Aabeliga, ja nii oli Eenok otsustanud teenida Jumalat, tulgu siis mis tuleb.

„Jumal võttis tema ära”

Ilmselt oli Eenok surmaohus, kui „Jumal võttis tema ära” (1. Moosese 5:24). Jehoova ei lasknud oma ustaval prohvetil taluda kannatusi hullunud vaenlaste käe läbi. Apostel Pauluse sõnade kohaselt Eenok „võeti ära ..., et ta surma ei näeks” (Heebrealastele 11:5). Paljud ütlevad, et Eenok ei surnudki, vaid Jumal võttis ta taevasse, kus ta elu jätkub. Kuid Jeesus ütles selgelt: „Ei ole ükski muu läinud taevasse kui aga see, kes taevast on maha tulnud, Inimese Poeg.” Jeesus oli „eeljooksja” kõigile, kes lähevad taevasse (Johannese 3:13; Heebrealastele 6:19, 20).

Mis siis Eenokiga juhtus? Tema äravõtmine, „et ta surma ei näeks”, võib tähendada seda, et Jumal viis ta prohvetlikku transsi, ja kui Eenok oli selles seisundis, lõpetas Jumal tema elu. Niimoodi ei tulnud Eenokil kogeda surmapiinu. Seejärel „teda ei leitud enam” ilmselt seetõttu, et Jehoova kõrvaldas tema keha, nagu ta hiljem tegi ka Moosese kehaga (5. Moosese 34:5, 6).

Eenok elas 365 aastat, kaugeltki mitte nii kaua kui enamik tema kaasaegseid. Kuid Jehoova sõprade jaoks on tähtis asjaolu, et nad teenivad teda ustavalt oma elupäevade lõpuni. Me teame, et Eenok tegi seda, sest „enne äravõttu oli ta juba saanud tunnistuse, et ta oli Jumalale meelepärane”. Pühakiri ei ütle, kuidas Jehoova sellest Eenokile teada andis, kuid Eenok siiski sai enne oma surma kinnituse Jumala heakskiidust, ja me võime olla kindlad, et Jehoova peab teda meeles surnute ülesäratamise ajal.

Jäljenda Eenoki usku

On õige jäljendada Jumalale pühendunud inimeste usku (Heebrealastele 13:7). Tänu oma usule teenis Eenok Jumalat esimese ustava prohvetina. Eenoki-aegne maailm sarnanes meie omaga. See oli vägivaldne, Jumalat teotav ja jumalakartmatu. Eenok oli aga teistsugune. Tal oli tõeline usk ja ta andis Jumalale pühendumises head eeskuju. Jehoova lasi tal kuulutada kaalukat sõnumit, kuid andis ka jõu seda teha. Eenok täitis vapralt oma ülesande ja Jumal hoolitses tema eest, kui ta seisis silmitsi vaenlase vastupanuga.

Kui meie ilmutame samasugust usku nagu Eenok, annab Jehoova ka meile jõudu kuulutada tema sõnumit käesolevail viimseil päevil. Ta aitab meil vastupanuga vapralt silmitsi seista ja meie pühendumus Jumalale eristab meid selgelt jumalakartmatutest inimestest. Usk võimaldab meil kõndida ühes Jumalaga ja käituda viisil, mis rõõmustab tema südant (Õpetussõnad 27:11). Tänu usule õnnestus õiglasel Eenokil kõndida ühes Jehoovaga jumalakartmatus maailmas ja sama õnnestub ka meil.

[Kast lk 30]

Kas Piibel tsiteerib Eenoki raamatut?

Eenoki raamat on apokrüüfiline ja pseudoepigraafiline kirjutis, mis omistatakse ekslikult Eenokile. See liialdavate ja ebaajalooliste juudi müütide kogumik on tõenäoliselt 1. Moosese raamatus toodud Eenokit puudutava lühikese viite üksikasjalik eksegeetiline (teksti tõlgitsev) töötlus ning see on kirja pandud ilmselt teise või esimese sajandi paiku e.m.a. Juba üksnes sellest faktist peaks Jumala inspireeritud Sõna armastavatele inimestele piisama, et seda raamatut mitte tõsiselt võtta.

Piiblis on üksnes Juuda kirjas Eenoki prohvetlikud sõnad: „Vaata, Issand tuleb oma pühade kümnetuhandetega pidama kohut kõigile ja nuhtlema kõiki jumalatuid kõigi nende jumalakartmatute tegude eest, mis nad jumalatuses on teinud, ja kõigi kõvade sõnade eest, mis jumalatud patused tema vastu on rääkinud!” (Juuda 14, 15). Paljud õpetlased väidavad, et Eenoki prohvetikuulutus, mis käis tema jumalatute kaasaegsete kohta, on tsiteeritud otse Eenoki raamatust. Ent kas on tõenäoline, et Juuda kasutas allikana mingit ebausaldatavat apokrüüfilist raamatut?

Kuidas Juuda teadis Eenoki prohvetiennustusest, seda Piiblis ei mainita. Ta võis tsiteerida lihtsalt mõnda tuntud allikat, usaldusväärset pärimust, mida oli muistsetest aegadest järeltulevatele põlvedele edasi antud. Pauluski tegi ilmselt midagi sarnast, kui mainis Jannest ja Jambrest, kes muidu olid anonüümsed Moosesega võistelnud võlurid vaarao õukonnast. Kui Eenoki raamatu kirjutajal oli ligipääs taolistele muistsetele allikatele, siis miks peaksime väitma, et Juudal seda polnud? * (2. Moosese 7:11, 22; 2. Timoteosele 3:8.)

Kuidas Juuda jumalatute inimeste kohta käivast Eenoki sõnumist teada sai, polegi väga tähtis. Et see on usaldusväärne, seda kinnitab tõsiasi, et Juuda kirjutas oma kirja jumaliku inspiratsiooni all (2. Timoteosele 3:16). Jumala püha vaim hoidis teda selle eest, et ta ei väidaks midagi, mis pole tõsi.

[Allmärkus]

[Pilt lk 31]

Eenok levitas vapralt Jehoova sõnumit