Aita oma lapsel kaotusvalust üle saada

SUURES raamatupoes karjus ärritunud ema müüjatari peale: „Teil on pood raamatuid täis, aga seda, mis mu last aitaks, pole!” Ema otsis midagi, millest oleks abi tema väiksele pojale, et see saaks üle lähedase pereliikme ootamatust surmast.

Selle ema mure oli täiesti põhjendatud. Millist ahastust võib küll väikses lapses tekitada lähedase inimese surm! Laps kasvab turvaliselt oma pere rüpes, siis aga võib surm röövida kalli inimese, kellega lapsel on kujunenud tihe side. Kuidas sina kui lapsevanem saad oma last aidata, kui selline kaotus ees seisab või on juba aset leidnud?

Loomulikult on sul endalgi lähedase inimese kaotuse korral oma tunnetega raske toime tulla – sindki võib olla vallanud ahastus ja kaotuskibedus. Siiski ei tohi unustada, et laps vajab vanema tuge. „Lapsed kuulevad pealt vestluskatkeid, misjärel nad iseenda hooleks jäetuna saadud teavet sageli vääriti mõistavad või tõlgendavad,” täheldatakse ühes USA Minnesota hospiitsi teabeväljaandes. Lisaks öeldakse selles: „Lastele on vaja rääkida tõtt.” Seega oleks tark lapsele vastavalt tema arusaamistasemele tõsiasju selgitada. Seda teha on päris keeruline, sest lapsed võivad võime poolest toimuvat mõista suuresti erineda (1. Korintlastele 13:11).

Kuidas surma seletada

Mõningad teadlased ütlevad, et vanematel tuleks lastega surmast kõneldes olla ettevaatlikud selliste terminite nagu „magama”, „kadunu” või „lahkunu” kasutamisega. Kui tarvitada sedalaadi väljendeid lähemalt selgitamata või täpsustamata, võib see väikese lapse segadusse viia. Jeesus teadagi kasutas mõistet „magama” surma piltlikustamiseks ja see oli ka täiesti kohane. Tuletagem aga meelde, et ta ei rääkinud seda lastele. Hiljem ta selgitas seda kõnekujundit. Jeesus ütles oma järelkäijatele: „Laatsarus, meie sõber, magab.” Ehkki Jeesuse jüngrid olid täiskasvanud, mõtlesid nad, „et ta räägib une magamisest”. Seepärast andis Jeesus asja kohta  selgitust: „Laatsarus on surnud” (Johannese 11:11–14). Kui juba täiskasvanud vajavad selliseid selgitusi, kui palju enam siis lapsed!

„Lapsevanem võib üritada oma sõnu pehmendada, kui ta püüab lapsele surma ära seletada,” kirjutavad Mary Ann Emswiler ja James Emswiler, „ent sel kombel võib ta istutada lapse mõistusesse senitundmatuid ideid, mis võivad olla hirmutavad või kahjulikud.” Kui näiteks öelda väiksele lapsele pelgalt, et lähedane inimene vaid magab, võib laps hakata kartma, et kui ta õhtul magama läheb, ei ärkagi ta enam üles. Kui lausuda vaid, et kallis inimene on lahkunud, võib väike laps hakata tundma end hüljatuna.

Paljud vanemad teavad, et kui üritada lapsele surma mõistet selgitada, on lihtsad otsesed sõnad talle paremini mõistetavad kui abstraktsed mõisted või ilustavad väljendid (1. Korintlastele 14:9). Teadlased soovitavad, et lapsevanem ergutaks last küsimusi esitama ja oma muredest rääkima. Sagedased keskustelud aitavad lahendada vääritimõistmisi ja jõuda selgusele, mis moel veel lapsele toeks olla.

Usaldusväärne abiallikas

Leinaajal ootab laps vanemalt juhatust, tuge ning vastuseid oma küsimustele. Kust siis leida usaldusväärset seletust surma teema kohta? Paljud on veendunud, et usaldusväärseks troosti ja lootuse allikaks on Piibel. Sellest võib saada tõepärast teavet surma päritolu ning surnute seisundi ja tulevikulootuse kohta. Lihtne tõde, et „surnud ei tea enam midagi”, peaks aitama lapsel mõista, et kallil kadunul pole enam mingeid kannatusi (Koguja 9:5). Pealegi annab Jumal meile Piibli kaudu lootuse, et me paradiislikul maal oma surnud lähedastega taas kokku saame (Johannese 5:28, 29).

Sellega, et sa toetud Pühakirjale, saad lapsele õpetada, et Piiblist võib leida usaldusväärset juhatust ja troosti igas murettekitavas olukorras. Samas võib laps tähele panna, et sina kui lapsevanem loodad tähtsates eluküsimustes Jumala Sõna juhatusele (Õpetussõnad 22:6; 2. Timoteosele 3:15).

Vastuseid sinu küsimustele

Aidates oma lapsel raskest kaotusest üle saada, võib sul tulla ette keerukaid olukordi. Mida siis teha? * Käsitlegem mõningaid sageli esilekerkivaid küsimusi.

• Kas ma peaksin oma leina lapse eest varjama? On täiesti loomulik soovida oma last kaitsta. Aga kas on selles midagi halba, kui laps näeb sind leinamas? Paljud vanemad on kogenud, et kõige parem on väljendada varjamatult oma kurvastust, näidates seeläbi lapsele, et on täiesti normaalne leinata. Mõned vanemad on arutanud lapsega Piibli näiteid inimestest, kes oma kurvastust teiste eest ei varjanud. Näiteks Jeesus nuttis, kui ta kallis sõber Laatsarus suri. Tema ei varjanud oma tundeid (Johannese 11:35).

• Kas mu väike laps peaks viibima tavandihoones või haual korraldataval matusetalitusel või mälestusteenistusel? Kui kavatsetakse laps kaasa võtta, oleks tark tegu talle eelnevalt selgitada, mis teda ees ootab, sealhulgas ka seda, miks matusetalitust peetakse. Muidugi mõista võivad vanemad mõnel juhul otsustada, et on mõjuvaid põhjusi, miks nende laps ei peaks matusetalitusel või osal sellest viibima. Jehoova tunnistajate  korraldataval matusetalitusel viibivatele lastele võib seal esitatav piibliline kõne kasuks tulla. Pealegi võib kohalviibijate hellasüdamelisus ja armastus olla ka lapsele meeldejäävaks ja kurbust leevendavaks kogemuseks (Roomlastele 12:10, 15; Johannese 13:34, 35).

• Kas kallist kadunust tuleks lapsele rääkida? Mõningad teadlased väidavad, et kui seda teemat täielikult vältida, võib laps ekslikult järeldada, et tema eest hoitakse seoses lahkunuga midagi salajas või püütakse kogu mälestust temast unustada. Julia Rathkey täheldab oma kirjatöös: „Oluline on aidata lapsel koos mälestusega elada midagi kartmata.” Rääkida lahkunust avameelselt, mainides sealjuures tema isiksuse ja elukäigu positiivseid aspekte, on leinaprotsessis suureks abiks. Tunnistajatest vanemad lohutavad oma lapsi Piibli lootusega ülesäratamisest paradiislikule maale, kus pole enam ei haigusi ega surma (Ilmutuse 21:4).

• Kuidas leinavat last aidata? Laps võib leinaprotsessi käigus kannatada füüsiliste sümptomite, näiteks mingi haiguse all. Tundes abitust ja pettumust, võib laps muutuda vihameelseks ja probleemseks. Ära üllatu, kui last valdab süütunne, kui ta kõvasti sinu külge klammerdub või kui ta satub sinu hilise kojutuleku või haigestumise korral paanikasse. Kuidas lapse segipaisatud tunnetega toime tulla? Laps ei tohiks kunagi tunda, et sa ei märka seda, et midagi on viltu. Niisiis ole osavõtlik ja pane olukorda hoolega tähele. Püüa, et sa ei tee valesid järeldusi ega alahinda seda, kui sügavalt on surm lapsele mõjunud. Rahusta teda ikka ja jälle ning julgusta küsimusi esitama ja avameelselt mõtteid vahetama. Sa saad lapses – ja ka endas – „Kirja troosti kaudu” kindlat lootust kasvatada (Roomlastele 15:4).

• Kui kiiresti peaks pöörduma tagasi pere igapäevaelu ja muude tegevuste juurde? Pea tavapärastest toimingutest kinni nii palju kui võimalik, soovitavad asjatundjad. Kindlakskujunenud tavaelust kinnipidamist peetakse leinast ülesaamise tõhusaks meetodiks. Paljud Jehoova tunnistajatest vanemad on leidnud, et hea vaimse tegevuskava järgimine, mis tähendab ka korrapärast perekondlikku piibliuurimist ja kristlikel koosolekutel käimist, avaldab perekonnale stabiliseerivat ja uskukinnitavat mõju (5. Moosese 6:4–9; Heebrealastele 10:24, 25).

Kuni veel pole käes aeg, mil Jehoova Jumal teeb haigustele ja surmale lõpu, juhtub aeg-ajalt ikka, et lapsed puutuvad kokku surma kurblooga (Jesaja 25:8). Ent andes lapsele kohasel moel kindlustunnet ja tuge, saab tal aidata lähedase inimese kaotusest üle saada.

[Allmärkus]

[Väljavõte lk 19]

Erguta last küsimusi esitama ja oma muredest rääkima

[Pilt lk 20]

Järgi kindlakskujunenud tegevuskava, perekondlik piibliuurimine kaasa arvatud