Kas vaesus on Jumala hukkamõistu märk?

JUMAL ütles vanaaja iisraellastele: „Õigupoolest ei peaks enam vaest olemagi su keskel.” Seda sellepärast, et tema antud Seaduses oli sätteid vaeste eest hoolitsemise ja isegi võlgade kustutamise kohta (5. Moosese 15:1–4, 7–10). Niisiis ei pidanud iisraellaste keskel vaeseid olema, kuna Jehoova lubas rahvast õnnistada. Selleks tuli aga iisraellastel Seadusest kinni pidada, mida nad kahjuks ei teinud.

See mõistagi ei tähendanud, nagu oleksid vaesed olnud Jumala silmis hukkamõistetud või teisalt, rikkad tema soosingus. Paljud ustavad jumalateenijad olid aineliselt vaesed. Prohvet Aamos oli lihtne karjane ja hooajatööline (Aamos 1:1; 7:14). Kui prohvet Eelija päevil tabas Iisraeli näljahäda, pidi Eelija sõltuma vaese lesknaise külalislahkusest. Ime läbi ei kahanenud lesknaise kasinad jahu- ja õlivarud kogu nälja kestel. Ei Eelija ega lesknaine saanud rikkaks, Jehoova hoolitses lihtsalt nende põhivajaduste eest (1. Kuningate 17:8–16).

Ettenägematud asjaolud võivad tõugata inimese vaesusse. Mõni võib õnnetusjuhtumi või haiguse tõttu kas ajutiselt või püsivalt töövõimetuks jääda. Samuti võidakse surma tõttu orvuks jääda või lesestuda. Isegi niisugused sedavõrd rängad olukorrad pole Jumala hukkamõistu märk. Noomi ja Ruti lugu on väga südantliigutav näide selle kohta, et Jehoova kannab armastavalt hoolt vaeste eest. Kuigi nii Noomi kui ka Rutt jäid puruvaeseks pärast kummagi abikaasa surma, õnnistas Jehoova Jumal neid ja hoolitses nende vajaduste eest (Rutt 1:1–6; 2:2–12; 4:13–17).

On selge, et vaesus ei ole Jumala hukkamõistu märk. Jehoova Jumalale ustavad inimesed võivad usaldada neid kuningas Taaveti sõnu: „Ma olin noor ja sain vanaks; aga ma pole näinud õiget hüljatuna ega tema lapsi leiba otsivat!” (Laul 37:25).

[Pilt lk 8]

Kuigi Noomi ja Rutt olid vaesed, õnnistas Jehoova neid ja hoolitses nende eest armastavalt