KINDLASTI on igaüks meist olnud aeg-ajalt millegi pärast mures ja on tundnud soovi pöörduda kellegi poole abisaamiseks. Mure korral eelistame tõenäoliselt pöörduda mõne sellise sõbra poole, kes on kaastundlik ja ehk ka ise kogenud midagi sellist nagu meie. Need kaks tegurit — kaastunne ja elukogemus — muudavad sellise inimese tõeliselt ihaldusväärseks sõbraks.

Mõni võib tunda midagi sarnast, kui asi puudutab palvetamist. Selle asemel et pöörduda Jumala poole, kes tundub neile ääretult kõrge ja aukartustäratav, palvetavad nad meelsamini mõne pühaku poole. Nad arutlevad, et kuna pühakud on kogenud inimestele omaseid raskusi ja katsumusi, on nad kaastundlikumad. Näiteks kui kellelgi on midagi talle väga olulist kaduma läinud, võib ta pöörduda Padua Antoniuse poole, pühaku poole, keda peetakse kadunud või varastatud asjade patrooniks. Kui keegi palvetab haige looma eest, võib ta anuda Assisi Franciscust, või kui inimest on haaranud must meeleheide, võib ta paluda appi pühak Juudas Thaddeust.

Kas pühakute poole palvetamine on aga Piibliga kooskõlas? Kuna meie palved on mõtteavaldused Jumalale, pakub meile arvatavasti huvi küsimus: kas Jumal kuulab meie palveid? Samuti tasub mõelda sellele, kuidas suhtub Jumal pühakute poole palvetamisse.

Pühakute poole palvetamise tava põhineb katoliku kiriku õpetusel, et pühakud võivad olla meie eestkostjad. Nagu näitab „New Catholic Encyclopedia”, on eestkoste mõte selles, et „abivajaja eest palub halastust keegi, kellel on selleks Jumala silmis õigus”. Niisiis, inimene, kes palvetab pühakute poole, teeb seda lootuses, et võib nende kaudu pälvida Jumala soosingu, kuna pühakutel on Jumala ees õnnistatud seisund.

Kas Piibel toetab seda õpetust? Mõned väidavad, et apostel Paulus andis oma kirjutistes alust pühakute poole palvetada. Näiteks kirjutas ta Roomas elavatele kristlastele: „Ma manitsen nüüd teid, vennad, meie Issanda Jeesus Kristuse läbi ja vaimust tuleneva armastuse läbi, et te pingutaksite koos minuga, paludes Jumalat minu eest” (Roomlastele 15:30). Kas Paulus palus kaaskristlastel tema eest Jumala ees kosta? Vaevalt küll. Kui üldse, siis oleksid pigem nemad palunud Paulusel kui Kristuse apostlil endi  eest kosta. Paulus näitas, et meil on kohane paluda kaaskristlasel meie eest Jumala poole palvetada. Kuid on täiesti teine asi palvetada kellegi poole, kes usutavasti on taevas, et ta meie eest Jumala ees kostaks. Miks võib nii öelda?

Johannese evangeeliumis on kirjas Jeesuse sõnad: „Mina olen tee ja tõde ja elu. Keegi ei tule Isa juurde muidu kui minu kaudu” (Johannese 14:6). Samuti ütles ta: „Mida tahes te palute Isalt minu nimel, ta annaks teile” (Johannese 15:16). Jeesus ei öelnud, et meil tuleks esitada oma palved temale ja et siis kostab ta Jumala ees meie eest. Pigem tahtis Jeesus öelda seda, et selleks et Jumal meie palveid kuuleks, tuleb meil esitada palved Jumalale tema, mitte kellegi teise kaudu.

Kui jüngrid palusid, et Jeesus õpetaks neid palvetama, kostis ta: „Kui te palvetate, öelge: „Isa, pühitsetud olgu sinu nimi”” (Luuka 11:2). Seega, iga kord, kui me palvetame, peaksime pöörduma Jumala enda, mitte Jeesuse või kellegi teise poole. Kas pole nende Jeesuse selgete õpetuste valguses mõistlik järeldada, et meil tuleks palvetada Jeesus Kristuse kaudu Jumala poole, mitte aga eestkostjate või pühakute poole?

Palve on jumalateenimise lahutamatu osa. Piibel taunib seda, kui Jumala asemel kummardatakse kedagi teist (Johannese 4:23, 24; Ilmutus 19:9, 10). Seepärast peaksime palvetama üksnes Jumala poole.

Jeesus rääkis oma mäejutluses loo lapsest, kes palub isalt süüa. Kas isa annaks lapsele leiva asemel kivi? Või kala asemel mürgise mao? (Matteuse 7:9, 10.) Oleks mõeldamatu, et armastav isa midagi sellist teeks.

Kujutle ennast lapsevanema olukorda. Oletame, et su laps tahab sult midagi paluda. Sa oled temaga alati väga lahke ja lähedane olnud. Kuid siis, kartes põhjendamatult sinu reageeringut, palub ta hoopis kellelgi teisel sulle ta palve teatavaks teha. Mida sa tunneksid? Mis siis, kui ta hakkakski sinuga alati üksnes selle teise inimese kaudu suhtlema? Kas sulle meeldiks see? Muidugi mitte! Armastavad vanemad tahavad, et lapsed nendega otse räägiksid ja tunneksid, et võivad oma soovidega alati nende poole pöörduda.

Jeesus selgitas kuulajaile oma näidet: „Kui nüüd teie, ehkki te olete kurjad, oskate anda häid ande oma lastele, kui palju enam teie Isa, kes on taevas, annab head neile, kes teda paluvad!” (Matteuse 7:11). Kahtlemata ihkab iga lapsevanem oma lapsele head teha. Niisamuti meie taevane isa. Tema ihkab veel enam meie palveid kuulda ja neid täita.

Jumal soovib, et me pöörduksime palves tema poole, seda ka siis, kui oleme õnnetud mõne oma tehtud vea tõttu. Ta pole kellelegi teisele delegeerinud ülesannet meie palveid kuulata. Piibel ergutab meid: „Heida Jehoova peale oma koorem, ja tema hoolitseb sinu eest” (Laul 55:23). Selle asemel et sõltuda pühakute või teiste eestkostest, tasub meil Jumal Jehoovat paremini tundma õppida.

Meie taevane isa hoolib igaühest meist. Ta tahab aidata meil oma probleemidega toime tulla ja kutsub meid enda ligi tulema (Jaakobuse 4:8). Kas pole meil põhjust tunda heameelt võimaluse üle pöörduda oma Jumala ja Isa poole, kes kuuleb palvet! (Laul 65:3.)