Samoa

VAIKSE OOKEANI soojades sinistes vetes Hawaii ja Uus-Meremaa vahepeal säravad imeilusad Samoa saared. Neid vulkaanilise tekkega saari ehivad pilvedesse mähkunud mäetipud, lopsakad troopikametsad ja palmidega palistatud rannad ning nad näevad välja nagu kaunid pärlid. Sillerdavad laguunid on mereelustiku paradiis, kus leidub 200 liiki koralle ja ligi 900 liiki kalu. Pole siis midagi imestada, et varased Euroopa misjonärid nimetasid neid plumeeriahõngulisi saari kauneimaks, mida nad eales olid Vaikse ookeani lõunaosas näinud!

Arvatakse, et Lapita kultuuri kandjad olid esimesed, kes umbes tuhat aastat enne Kristust Samoa saared asustasid. * Need varased polüneeslased olid kartmatud maadeavastajad ja osavad meresõitjad, kes tulid sinna Vaikse ookeani kanti ilmselt Kagu-Aasiast. Meretuuli ja hoovusi järgides ületasid nad kogukate katamaraankanuudega ookeanil enneolematult suuri vahemaid. Vaikse ookeani lõunaosa keskel avastasid nad väikese saarestiku, mida nad nimetasid Samoaks.

Sajandite vältel rändasid nende järglased ida suunas üle Vaikse ookeani Tahitile, siis põhja suunas Hawaiile, edela suunas Uus-Meremaale ja kagu suunas Lihavõttesaarele. Nüüd nimetatakse seda ääretu suurt kolmnurkset regiooni Polüneesiaks, mis tähendab ’palju saari’, ning selle elanikke polüneeslasteks. Seetõttu peetakse Samoad Polüneesia hälliks.

 Tänapäeval on kartmatud samoalased võtnud ette palju olulisema rännaku. Samamoodi nagu nende ookeaniränduritest esivanemad on nemadki otsinud paremat elu. Kuid selle asemel et võtta ette geograafilist reisi, on nemad rännanud vaimsest pimedusest vaimsesse valgusesse. Nad on otsinud sellist jumalateenimisviisi, mis oleks meelepärane tõelisele Jumalale Jehoovale (Joh. 4:23).

Selles jutustuses räägitakse Jehoova tunnistajatest Samoas, * Ameerika Samoas ja Tokelaus. 1962. aastal sai Lääne-Samoa iseseisvaks riigiks ning Ameerika Samoa (endine Ida-Samoa) on USA halduses. Seega jagunevad Samoa saared kahte ossa: Samoaks ja Ameerika Samoaks.

SAABUB TÕEVALGUS

Jumala Kuningriigi hea sõnum jõudis esimest korda Samoasse 1931. aastal, kui üks saarele tulnud külaline jagas kogu saarerühmas asjast huvitatutele üle 470 raamatu ja brošüüri. See võis olla Sydney Shepherd, tulihingeline tunnistaja, kes umbkaudu sel ajal sõitis Polüneesias ringi ja levitas head sõnumit.

Seitse aastat hiljem jõudis Kuningriigi sõnum Ameerika Samoasse, kui Joseph Rutherford Jehoova tunnistajate peakorterist New Yorgist Brooklynist tegi laevareisil Austraaliast Ühendriikidesse Tutuila saarel vahepeatuse. Olgugi et peatus oli lühiajaline, ei lasknud Rutherford oma kaaslastega võimalust käest ning nad levitasid kirjandust kõikjal sadamalinnas Pago Pagos.

Kahe aasta pärast, aastal 1940, saabus Ameerika Samoasse Harold Gill, kes oli teeninud pioneerina Vaikse  ookeani Aasia-regioonis. Tal oli kaasas 3500 brošüüri pealkirjaga ”Kus viibivad surnud?”, mis oli esimene samoa keelde tõlgitud Jehoova tunnistajate väljaanne. *

Seejärel läks Harold Samoasse Upolu saarele, laevareis sinna võttis kaheksa kuni kümme tundi. Ta kirjutas hiljem: ”Ilmselt jõudis sõna minust ette, sest kui pärale jõudsin, ütles politseinik, et mul pole lubatud maale tulla. Näitasin talle oma passi ja lugesin ette päris uhkelt kõlava sissejuhatava osa, mis kohustas kõiki asjassepuutuvaid isikuid lubama Tema Briti Majesteedi alamal riiki ”siseneda vabalt ilma takistusteta ja pakkuma talle igakülgset abi ja kaitset”. Tänu sellele pääsesin kuberneri jutule, kes lubas mul jääda kuni järgmise laeva tulekuni viie päeva pärast. Üürisin ratta, tiirutasin saarel ringi ja jätsin igale poole brošüüre.”

Pärast kordaläinud kuulutusretke Samoa saartel pidi Harold Austraaliasse tagasi pöörduma. Kuid üks tema levitatud väljaanne jõudis lõpuks kontoritöölise Pele Fuaiupolu kätte. * Brošüüri sõnum jäi Pele südamesse ootama tunnistajate naasmist, et nad kastaksid kallihinnalisi tõdesid, mis oli sinna külvatud (1. Kor. 3:6).

¹² aastat hiljem, aastal 1952, saabus Samoa pealinna Apiasse Upolu saarele tunnistaja Inglismaalt, John Croxford. Ta läks samasse kontorisse tööle, kus Pele töötas.  Sõbralik mees John andis innukalt tunnistust. Märganud Pele huvi Piibli vastu, otsustas John talle koju külla minna. Pele kirjutab: ”Rääkisime pühapäeva varahommikuni välja. Esitasin palju küsimusi ning ta luges vastused alati Piiblist. Ma ei kahelnud mitte üks raas, et see ongi tõde, mida olin otsinud.” Pele ja tema naine Ailua olid esimesed samoalased, kes oma elu Jehoovale pühendasid ja kes hiljem samal aastal ristiti.

Pele teadis, et tal tuleb anda aru selle kohta, miks ta esivanemate usu maha jättis. Niisiis uuris ta hoolega ja palus tungivalt Jehoovalt abi. Suguvõsa ülempealik kutsus kokku koosoleku, mis toimus Pele kodukülas Faleasi’us, suures rannaäärses külas 19 kilomeetrit Apiast läänes. Pele ja üks tõest huvitatud sugulane seisid seal vastamisi vaenuliku koguga, kuhu kuulus kuus pealikku, kolm kõnemeest, kümme pastorit, kaks teoloogiaõpetajat, ülempealik, kes oli eesistujaks, ning suguvõsa vanemad mehed ja naised.

”Nad needsid ja sajatasid meid, et olime häbistanud suguvõsa nime ja esiisade kirikut,” meenutab Pele. Seejärel pani ülempealik ette korraldada väitluse, mis lõppes alles hommikul kell neli.

”Kuigi mõned kisasid: ”Võtke see Piibel ära! Jäta see Piibel kõrvale!”, andsin siiski kõigile nende küsimustele vastuse Piiblist ja kummutasin nende argumendid,” sõnab Pele. ”Lõpuks ei lausunud nad enam mitte üht  sõna. Nende pead vajusid norgu. Seejärel sõnas ülempealik vaikselt: ”Sinu võit, Pele.””

”Vabandust, härra, mina ei võitnud,” on Pelel meeles oma sõnad ülempealikule. ”Täna öösel te kuulsite Kuningriigi sõnumit. Ma loodan siiralt, et te võtate seda kuulda.”

Pele toetus alandlikult Jehoovale ja tema Sõnale Piiblile, mistõttu said Kuningriigi tõe seemned Upolul kasvama minna.

ALGUSAJA KOOSOLEKUD

Jutud Pele uuest usust levisid omavahel tihedalt seotud saarerahva seas nagu kulutuli. Nii nagu esimese sajandi ateenlastes, kellele Paulus kuulutas, tekitas see ”uus õpetus” ka mõningates saareelanikes huvi ja nad tahtsid rohkem teada saada (Ap. t. 17:19, 20). Noormees Maatusi Leauanae kuulis, et uuest religioonist huvitatud kogunevad iga nädal doktori majja haigla territooriumil ja ta otsustas asja lähemalt uurida. Kuid haiglaväravas lõi ta äkki araks ja pööras otsa ringi. Õnneks saabus just sel silmapilgul John Croxford, kes kutsus ta sisse ja palus tal ühineda sel õhtul sinna koguneva väikese rühmaga. Noorele Maatusile meeldis väga uurida raamatut ”Jumal on tõemeelne” ning ta tahtis teine kordki tulla. Kuigi ta käis algul koosolekutel pisteliselt, juurdus tõde lõpuks tema südames ja ta ristiti aastal 1956.

Rühmaga liitunud uustulnukad nägid peagi, kui tähtis on õpitut teistega jagada. Kõigest viis kuud pärast vend Croxfordi saabumist Apiasse tegid koos temaga kuulutustööd kümme inimest. Nelja kuu möödudes oli  nende arv kasvanud juba 19-ni. Nad said häid tulemusi, kui kuulutasid sõpradele ja sugulastele.

Üks niisugune tunnistaja kuulutas oma nõole Sauvao Toetule, kes elas Faleasi’us. Ajapikku hakkasid Sauvao ja tema õemees Finau Feomaia koos oma peredega koosolekutel käima ning võtsid seisukoha tõe poolel.

1953. aasta jaanuaris jõuti Samoas tähtsa verstapostini õiges jumalateenimises. Kuna tollal käis koosolekutel umbes 40 inimest, andis Jehoova tunnistajate Austraalia harubüroo loa moodustada Samoas Apias esimene kogudus. Kui vend Croxford hiljem Inglismaale tagasi läks, võttis äsjaristitud Pele koguduses juhtimise enda peale. Kuulutajad olid kartmatud ja innukad, kuid vaimselt noorukesed ja kogenematud. Paljud pidid õppima Kuningriigi tõde esitama taktitundelisemalt ja meeldivamalt (Kol. 4:6). Teised vajasid jällegi abi, et riietuda täielikult uue isiksusega (Efesl. 4:22—24). Õnneks varsti abi saabuski (Efesl. 4:8, 11—16).

ABI MERE TAGANT

Maikuus aastal 1953 saabusid Apia kogudusele appi Austraalia pioneerid Ronald ja Olive (Dolly) Sellars. ”Austraalia harubüroo oli ajutiselt kaotanud vendadega kontakti ja oli nende pärast mures,” kirjutab Ron. ”Kuna me olime teatanud oma soovist teenida Vaikse ookeani saartel, paluti meil minna Samoasse ja töötada eripioneeridena koos äsja moodustatud kogudusega.”

Vesilennukiga Samoasse lennates panid Ron ja Dolly oma vaimu valmis tingimusteks, mis sageli valitsevad kaugetel misjoniterritooriumitel. ”Meid tabas aga üllatus,” meenutab Ron. ”Saart kattis lopsakas troopikataimestik. Kõikjal nägime rõõmsaid, naerunäolisi, tugevaid ja terveid inimesi. Lapsed hullasid külgseinteta  majade ümber, millel oli õlgkatus ja puhas korallpõrand. Keegi ei tormanud kuhugi ega muretsenud aja pärast. Meile tundus, nagu oleksime jõudnud paradiisi.”

Saanud majutust Pele perekonna pool, asusid Sellarsid viivitamata tööle. ”Sain peaaegu igal õhtul vendadega kokku, et nende arvukatele küsimustele vastata,” jutustab Ron. ”Peagi sain aru, et nad teadsid küll Piibli põhiõpetusi, kuid neil oli vaja teha mitmeid muudatusi, et Jumala mõõdupuudele vastata. Et neid sel keerukal ajal aidata, püüdsime Dollyga olla ülikannatlikud ja osutada neile tavapärasest enam armastust.” Kahjuks tõrkusid mõned armastavat piiblilist korrigeerimist vastu võtmast ja jäid tasapisi kogudusest eemale. Kuid teised olid alandlikud ning rõõmsad väljaõppe ja julgustuse üle. Ajapikku nad edenesid vaimselt ning kogudus sai seetõttu puhtaks ning tugevamaks.

Ron ja Dolly olid eestvedajateks ka majast majja kuulutustööl. Seni oli enamik vendi andnud tunnistust vaid eraviisil sõpradele ja naabritele. Nüüd, kui nad hakkasid koos Sellarsitega ukselt uksele kuulutama, leidsid nad palju huvilisi. Ron kirjutab: ”Ükskord kutsuti meid külasse, kus elas huvitatud pealik, et me räägiksime talle Kuningriigist. Einestamisele järgnes elav piibliline vestlus. Tunni aja pärast oli vestlusest saanud juba avalik kõne, sest kuulajaskond oli kasvanud umbes 50-ni, ilma et me ise oleks mingit reklaami teinud!” Kuulutajatel juhtus sageli, et piibliuurimine 2—3 inimesega tõmbas ligi 10—40 pealtvaatajat, kelles Jehoova tunnistajate töö oli uudishimu äratanud.

Muidugi jäi selline tegevus ka ristiusu vaimulikele silma. Kui võimud keeldusid Roni ja Dolly viisat pikendamast, küsis Ron ühelt kõrgelt ülemuselt põhjust. Ron räägib: ”Ta ütles, et mõningad vaimulikud olevat valitsusele  meie kuulutustöö pärast kaevanud. Seetõttu ta lubaski meie viisat pikendada vaid juhul, kui me tõotame, et ei aita kogudust kuulutustööl. Seda ma polnud mõistagi nõus tegema. Lisaks ütlesin, et ta võtku teadmiseks, et mitte keegi ei saa peatada Jumala tööd. Ta vaid naeris: ”Vaatame, mis saab, kui te läinud olete!”

Sealtmaalt jälgisid võimud hoolikalt, et välismaa tunnistajad riiki ei pääseks. Sellest hoolimata õnnestus 1953. aastal Samoasse vendi kinnitama tulla Theodore Jaraczil, kes teenis tollal Austraalia harubüroos ja on praegu juhtiva kogu liige. ”Tema külastus andis meie tööle kõvasti hoogu juurde ja kinnitas, et liigume õiges suunas,” räägib Ron.

Peagi Roni ja Dolly viisa aegus ning nad kolisid Ameerika Samoasse. Kuid selle kaheksa kuu jooksul, mil nad Samoas viibisid, tegid nad palju ära kohalike vendade kinnitamiseks ja toetamiseks. Ja võimude teadmata saabusid varsti teised tunnistajad, kes täitsid Sellarsite koha.

TÖÖ EDENEMINE APIAS

Maikuus aastal 1954 tuli Apiasse hiljaaegu ristitud innukas 23-aastane austraallane Richard Jenkins. Ta jutustab: ”Enne Austraaliast lahkumist soovitati mul kohalike vendadega suhelda alles siis, kui mu töökoht on  kindel. Kuid kuud möödusid ja ma tundsin end väga üksikuna ning vajasin vaimset virgutust. Niisiis otsustasin võtta salaja ühendust Pele Fuaiupoluga.” Need kaks kohtusidki hilisõhtul pimeduse katte all.

”Pele ütles, et ta ei kasuta mu tegelikku nime, kartes, et võimud võivad mind kogudusega seostada ja maalt välja saata,” meenutab Richard. ”Seega pani ta mulle oma vastsündinud poja järgi nimeks Uitinese, mis on samoa häälduse päraselt kirjutatud ingliskeelne sõna ”witness” (tunnistaja). Samoa vennad ja õed kutsuvad mind tänini selle nimega.”

Oma varjunime kasutades sai Richard vendadega ettevaatlikult ühendust pidada. Samuti andis ta eraviisil tunnistust ning alustas piibliuurimisi. Mufaulu Galuvao, üks noor piibliõpilane, kes töötas sanitaarinspektorina, sai hiljem Samoa harubüroo komitee liikmeks. Ühest teisest piibliõpilasest, Falema’a Tuipoloast, sai lõpuks samuti tunnistaja, nagu ka tema paljudest pereliikmetest.

Siemu Taase, samuti Richardi piibliõpilane, juhtis varem vargajõuku, kes varastas kommunaalosakonnast kaupa. Kuid enne kui Siemu sai hakata vaimseid edusamme tegema, jõudis minevik talle järele ja ta pandi oma kuritegude pärast vangi. Richard ei löönud kartma, vaid taotles valvurilt luba jätkata Siemuga uurimist mangopuu varjus, mis asus umbes 100 meetrit väljaspool vanglamüüre. Varsti viibis uurimisel ka teisi kinnipeetavaid.

”Kuigi meid ei valvatud, ei püüdnud ükski vang kunagi põgeneda, ning mõned võtsid tõe vastu,” jutustab Richard. Siemu sai vanglast välja ning määrati lõpuks kogudusevanemaks.

 Aastal 1955 abiellus Richard austraallasest pioneeri Gloria Greeniga. Üheskoos teenisid nad Samoas 15 aastat ning aitasid 35 inimesel õppida tõde. Seejärel läksid nad tagasi Austraaliasse. Praegu elavad nad Austraalias Brisbane’is, kus Richard on kohalikus samoakeelses koguduses vanem.

Neil algusaastatel pakkusid oma abi veel austraallastest abielupaar William (Bill) ja Marjorie (Girlie) Moss. Praktilise meelega kogudusevanem Bill ja 24-aastase pioneeritöökogemusega Girlie saabusid Apiasse 1956. aastal. Sel ajal oli Apia koguduses 28 kuulutajat ning raamatu-uurimisgrupid nii Apias kui ka Faleasi’us. Üheksa aasta jooksul töötasid Bill ja Girlie väsimatult koos kogudusega. Selleks ajaks, kui nad olid aastal 1965 sunnitud Girlie halveneva tervise tõttu Austraaliasse tagasi pöörduma, oli Faleasi’u grupist saanud omaette kogudus.

Neil aastatel lükkas Samoa valitsus korduvalt tagasi misjonäride taotlused riiki sisenemiseks. Oli selge, et valitsus ja vaimulikud lootsid, et Jehoova tunnistajad lihtsalt hääbuvad ajapikku, kuid seda ei juhtunud. Vastupidi, tunnistajate arv kasvas, nad olid aktiivsed ja innukad ning kindlalt kanda kinnitanud!

 TÖÖ EDENEMINE AMEERIKA SAMOAS

Enne kui Sellarsite viisa aegus aastal 1954, otsustas Ron taotleda elamisluba Ameerika Samoas, selle asemel et Austraaliasse tagasi minna. Ron kirjutab: ”Kui pöördusin Ameerika Samoa krooniadvokaadi poole ja ta kuulis, et Samoa valitsus oli viisataotluse meie usu pärast tagasi lükanud, ütles ta: ”Härra Sellars, meil siin Ameerika Samoas on usuvabadus ja ma kannan hoolt selle eest, et te saate oma viisa.””

Ron ja Dolly saabusid Ameerika Samoasse Pago Pagosse 5. jaanuaril 1954. Sissepääsu tingimusena palus krooniadvokaat hakata Ronil regulaarselt käima tema juures, et ta võiks Jehoova tunnistajaid paremini tundma õppida. Tänu sellele oli neil palju toredaid piibliteemalisi jutuajamisi.

Hiljem samal kuul kutsus krooniadvokaat Roni ja Dolly enda koju õhtusöögile. Kuna kutsutud oli ka kohalik katoliku preester ja Londoni misjoniseltsi pastor, hakati pärast õhtustamist elavalt Piibli üle mõtteid vahetama. ”Õhtu lõppedes tänas krooniadvokaat meid kõiki tulemast ja lausus: ”Minu arust täna õhtusel arutelul saatis edu küll härra ja proua Sellarsit.” Peagi saime endale alalise elamisloa. Kui krooniadvokaat hiljem meile teatas, et valitsus on edaspidigi heameelega valmis rahuldama tunnistajatest misjonäride riiki  sisenemise taotlused, andsin info kohe Austraalia harubüroole edasi,” räägib Ron.

Esimesena pühendas Ameerika Samoas oma elu Jehoovale Tokelaus sündinud 19-aastane Ualesi (Wallace) Pedro. Tema sugulane Lydia Pedro, kes teenis Fidžil eripioneerina, oli jätnud 1952. aastal külas käies Wallace’i vanemale vennale raamatu ”Jumal on tõemeelne”. Noor Wallace avastas venna juurest raamatu ja asus seda hoolikalt lugema.

Kui Ron ja Dolly 1954. aastal Pedro perekonna leidsid, hakkasid nad uurima Wallace’i vanema venna ja õega. Wallace uskus Jehoova Jumalasse, aga kuna ta oli umbusklik religiooni suhtes, ei tahtnud ta alguses uurimisega liituda. Kuid ajapikku ta veendus, et Jehoova tunnistajatel on tõde, ning hakkas käima korrapäraselt koosolekutel Fagatogos. Wallace edenes kiiresti ja 30. aprillil 1955 ta ristiti Pago Pago sadamas.

Jaanuaris 1955, kõigest aasta pärast Roni ja Dolly tulekut, käis nende tagasihoidlikus kodus Fagatogos koosolekutel seitse inimest. Mööblit suurt polnud, seega istusid kõik põrandal. Peagi hakkas kolm uut inimest koos Roni ja Dollyga kuulutustööd tegema. See oli väikeste alguste päev, kuid põnevad sündmused ootasid ees.

SAABUVAD GILEADI MISJONÄRID

4. veebruaril 1955 saabusid Ameerika Samoasse kaks misjonäridest abielupaari Ühendriikidest: Paul ja Frances Evans ning Gordon ja Patricia Scott. Nad asusid elama Fagatogo misjonikoju, mis paiknes väga värvikas ümbruskonnas. Ringkonnaülevaataja Leonard (Len) Helberg, kes tol aastal Pago Pagos käis, kirjeldab vaatepilti:

 ”Misjonikoduks oli suur korter vanamoelise kaupluse peal. Sellest ühel pool, väikese oja teisel kaldal asus kõrts, kuhu meremehed kogunesid õhtuti aega veetma. Kui kaklused kõrtsist välja tänavale jõudsid, sekkus asjasse kohalik politseiülem, lühikest kasvu, kuid turske mees, kes, sigar kindlalt hammaste vahel, rahvasummast läbi trügis ja rahva vaigistamiseks paremale ja vasakule hoope jagas. Otse tagahoovi vastas asuvast kirikust kostsid jutlused, kus ähvardati põrgutulega. Maja esiküljel asuvalt verandalt võis näha, kuidas kord kuus valitsuse palgapäeval rahvas panga ette koguneb. Kogu saarelt kokku tulnud kirikumisjonärid püüdsid närviliselt rahvahulgas kirikuliikmetelt kümnist koguda, enne kui need jõuavad raha ära kulutada.”

Sellise melu keskel osutasid paljud tõsist huvi Piibli vastu. Len jutustab: ”Üks misjonär alustas oma päeva hommikul kell kuus, et kohe üle tänava habemeajaja juures Piiblit uurida, enne kui selle tööpäev algas. Seejärel uuris ta kohaliku pagariga, misjärel tõi hommikusöögiks leiva koju. Hiljem samal päeval uuris see vend linnaväljakul rühma kohaliku vangla vangidega.” Aasta lõpuks oli misjonäridel keskmiselt 60 piibliuurimist enam kui 200 inimesega.

”TÄNA ÕHTUL TASUTA KINO!”

Seesuguse suure huvi võis põhjustada ka film ”Uue maailma ühiskond tegutseb”. * See 40 aastat pärast ”Loomise fotodraamat” tehtud esimene organisatsiooni film rääkis ülemaailmsest kuulutus- ja trükitööst, samuti  näitas, kuidas Jehoova tunnistajad on organiseeritud. Oma neljanädalase külastuse ajal Ameerika Samoas aastal 1955 näitas Len filmi 15 korral, ühtekokku nägi seda 3227 inimest, keskmiselt 215 inimest ühel korral.

”Enne igat filmiseanssi tegime sellele reklaami: sõitsime küladest läbi ja loopisime lendlehti igaühele, kellest möödusime,” meenutab Len. ”Samal ajal hüüdsime: ”Täna õhtul tasuta kino!” ja ütlesime ka küla nime, kus seda näha saab.”

Film oli tohutu menukas. Pärast igat seanssi tahtsid kuulajad Jehoova tunnistajatest ja nende õpetustest rohkem teada saada. Selle asemel et oodata tunnistajate tagasitulekut, läksid paljud huvilised otse misjonikoju, kus misjonärid uurisid üheaegselt korteri eri osades paljude inimestega Piiblit. Kui üks seltskond lahkus, tuli teine asemele. Ron Sellars meenutab: ”Veel aastaid hiljemgi seostasid inimesed Jehoova tunnistajatega neid vahvaid asju, mida nad olid tolles filmis näinud.”

VISALT JÄTKUV KUULUTAMINE PUUDUTAB SÜDAMEID

Kaks kuud pärast Len Helbergi külaskäiku moodustati esimene Jehoova tunnistajate kogudus Ameerika Samoas Fagatogos. Aastaga kasvas koguduse kuulutajate arv 14-lt 22-ni. Umbes sel ajal saabusid kasvavale kogudusele Austraaliast appi ka eripioneerid Fred ja Shirley Wegener. Fred on praegu Samoa maakomitee liige.

Koguduse kuulutajad, pioneerid ja misjonärid olid ”tulised vaimus” (Rooml. 12:11). ”Tänu kuulutajate püsivusele ja kogukonna suurele huvile Piibli vastu uuriti 1960-ndate keskpaigas Fagatogo külas igas majas kellegagi mingil ajal Piiblit. Peale selle külastati neil aastail saare igat maja kord kuus.

 Selline põhjalik kuulutustegevus mõjutas tugevalt kohalike arusaamist Piiblist. Len räägib: ”Oli üldteada, et igavene elu tuleb maa peale, et põrgut pole olemas ja et surnud on teadvuseta. Inimesed polnud neid põhitõdesid õppinud mitte oma kirikust, vaid Jehoova tunnistajate käest, sest me rääkisime nendega isiklikult ja arutasime mõtteid nende oma Piiblist.”

Sellegipoolest takistasid religioossed ja perekondlikud sidemed valdavat osa inimestest õpitu kohaselt tegutsemast. Teised eelistasid kombelõtva elu, mida kirikutes sallitakse, elule kõrgete moraalimõõdupuude järgi, mida nõutakse tõsikristlastelt. Siiski leidus ausa südamega inimesi, kes samamoodi nagu kaupmees Jeesuse tähendamissõnas pidasid tõde otsekui ülimalt väärtuslikuks pärliks ega lasknud enam sellest lahti. Paljud niisugused siirad saareelanikud võtsid julgelt seisukoha tõe poolel (Matt. 13:45, 46).

KUULUTUSTÖÖ SAMOA MOODI

”Algusaastatel oli kuulutustöö ülimõnus,” meenutab Caroline Pedro, Kanadast tulnud pioneer, kes abiellus Wallace Pedroga aastal 1960. ”Peaaegu igas kodus soovis keegi Piiblist rääkida. Piibliuurimisi oli lihtne alustada ja tihtilugu võttis neist osa terve pere.

Eriti meeldejääv oli kuulutustöö kaugemates külades. Majast majja käies olid meil tavaliselt lapsed kannul ja kuulasid tähelepanelikult meie esitlusi. Seejärel jooksid nad meist ette ning teatasid järgmise maja elanikele meie tulekust. Nad ütlesid pererahvale koguni, millest me räägime ning milliseid piiblikohti kasutame! Seega, et külalapsi ennetada, valmistasime ette mitu esitlust.”

Kuulutustööl püüdsid vennad headest kommetest ja kohalikust etiketist kinni pidada (1. Kor. 9:20—23).  Endine misjonär Charles Pritchard, praegune Uus-Meremaa harubüroo komitee liige, kirjutab: ”Palava troopilise kliima tõttu pole küla fale’del (majadel) seinu, mistõttu oli kohe näha, kas keegi on kodus. Peeti äärmiselt ebaviisakaks rääkida seistes või enne seda, kui majarahvas oli meid kombekohaselt tervitanud. Seetõttu me läksime maja juurde ja jäime vaikselt ootama, millal meid märgatakse. Siis pani majaelanik tuppa ukse ette kiviklibust põrandale puhta mati. Nõnda kutsuti meid jalatseid ära võtma, majja sisenema ja matil rätsepaistes istet võtma.” Paljudel misjonäridel polnud nõndaviisi kaua aega põrandal istuda just kerge. Õnneks lubas kohalik tava neil jalgu sirutada ja katta need kombekalt matiga. Nii ei sirutanud nad oma katmata jalgu peremehe poole välja, mida samoalased oleksid pidanud rängaks solvanguks.

”Majaelanikud tervitasid meid kombekohaselt ja ütlesid, et oleme austanud neid sellega, et olime tulnud Piibli sõnumiga nende tagasihoidlikku elamisse,” ütleb John Rhodes, kes teenis misjonärina 20 aastat Samoas ja Ameerika Samoas. ”Seejärel päriti isikliku elu kohta: kust sa tuled? Kas sul on lapsi? Kus sinu pere elab?”

Johni naine Helen lisab: ”Me kõnetasime majarahvast alati lugupidavate terminitega, mida tavaliselt kasutatakse ametlikel puhkudel. Selline lugupidav keel näitas austust nii majarahva kui ka Piibli sõnumi vastu.”

Caroline Pedro jutustab: ”Tänu niisugustele tutvustustele õppisime inimesi ja nende peret hästi tundma ja nemad meid. See aitas meil tõhusamalt nende vaimsete vajaduste eest hoolt kanda.”

Alles siis, kui tutvustused said läbi, oli kuulutajatel võimalik Kuningriigi sõnumit esitada. ”Pererahvas kuulas  meid tavaliselt nii kaua, kuni meil juttu jätkus,” meenutab endine misjonär Robert Boies. ”Seejärel kordasid nad paljusid meie mõtteid, näitamaks meile, et nad peavad meie sõnumit tähtsaks.”

Kuna inimesed tundsid Piiblit hästi, oli tavaline jääda Piibli õpetuste üle pikalt arutlema. ”Seetõttu pidin süvendama oma arusaamist paljudest Piibli teemadest,” ütleb Caroline Pedro. Suurem osa inimesi võttis meelsasti kirjandust lugeda. Aja jooksul õppisid kuulutajad vahet tegema nende vahel, kes olid lihtsalt uudishimulikud, ja nende vahel, kellele vaimsed asjad tõsiselt huvi pakkusid.

Paljud uued huvilised, kes hakkasid koosolekutel käima, tahtsid innukalt ka kuulutustööst osa võtta. ”Samoalastel on kõnelemise peale annet ja paljud vastpöördunud suutsid veendunult oma usust rääkida, kuigi nad polnud selleks erilist väljaõpet saanud,” teatab John Rhodes. ”Me siiski innustasime neid kuulutustööl järgima trükis avaldatud soovitusi ja arutlema inimestega Pühakirja põhjal, selle asemel et vaid oma loomulikule kõneosavusele toetuda.” Tänu sellisele heale  väljaõppele oli koguduses lõpuks palju osavaid evangeeliumikuulutajaid.

SAMOAKEELSE KIRJANDUSE MÕJU

Paljud samoalased räägivad soravalt inglise keelt, kuid sugugi mitte kõik. Et niisuguste tõde armastavate saarlaste südant puudutada, tõlkis Pele Fuaiupolu aastal 1954 neli traktaati samoa keelde. Pelest sai paljudeks aastateks organisatsiooni peamine samoa keele tõlkija. Sageli töötas ta hilisõhtuni välja ja kirjutas tõlgitud tekste petrooleumilambi valgel vanal mehaanilisel kirjutusmasinal ümber.

Peale selle et Pele tegi tõlketöid, hoolitses ta oma naise ja kaheksa lapse eest, oli eestvedaja koguduse tegevustes ning töötas viis ja pool päeva nädalas ümberkaudsete saarte kakaoistanduste inspektorina. Len Helberg kirjutab: ”Neil tegevusrohketel aastatel ei otsinud Pele kunagi tunnustust või au. Vastupidi, ta oli sügavalt tänulik eesõiguse eest, et Jehoova teda kasutab. Tema ustavus, alandlikkus ja innukus tegid temast harukordse tunnistaja, keda me kõik südamest imetlesime ja armastasime.”

1955. aastal levitasid kuulutajad 16000 samoakeelset 32-leheküljelist brošüüri ”Hea sõnum kuningriigist”. Kirjutatud oli see lihtsas keeles ja Piibli põhiõpetused esitatud selgelt ja arusaadavalt, mistõttu sellega oli ideaalne alustada piibliuurimisi ja neid juhatada. Richard Jenkins kirjutab: ”Kui brošüür oli paar korda läbi võetud, olid vastpöördunud ristimiseks valmis. Me armastasime seda brošüüri!” Peagi ilmus ka teisi samoakeelseid brošüüre.

Esimene samoakeelne ”Vahitorn” ilmus aastal 1958. Fred Wegener, kes oli ametilt trükkal, andis ajakirja  välja, klammerdades kokku üksikuid mimeograafi abil paljundatud lehti. Hilisemad numbrid trükiti Ühendriikides ja seejärel Austraalias. Mitmed meie väljaanded tõlgiti ja need ilmusid kord kuus samoakeelses ”Vahitornis” osade kaupa. Terviklikke samoakeelseid raamatuid hakati trükkima alates 1970-ndate algusest ja see andis kuulutustööle uut hoogu.

Organisatsiooni raamatuköiteid levitati laialdaselt kõigil Samoa saartel. 1955. aastal, kui kuulutajad jagasid raamatut ”Sa võid ellu jääda Harmagedoonis ja pääseda Jumala uude maailma”, sai peaaegu iga pere Ameerika Samoas endale ühe eksemplari. ”Inimesed lugesid küll Piiblit, aga polnud tavaliselt mitte kunagi kuulnud Harmagedoonist,” kirjutab Wallace Pedro. ”Aga kui pered olid seda raamatut lugenud, hüüdsid lapsed sageli, kui olime külasse jõudnud: ”Harmagedoon tuleb!” Mõned vanemad panid oma lastele koguni nimeks Harmagedoon.”

Samoakeelne raamat ”Tõde, mis viib igavesse ellu” ilmus 1972. aastal ja sellel oli samuti hea mõju. Algul levitas enamik misjonäre seda raamatut iga kuu kaks kasti või veel rohkemgi, sest innukaid lugejaid jagus. ”Inimesed tulid kohalikul turul meie juurde,” meenutab Fred Wegener, ”ja küünitasid end isegi bussiakendest välja, et endale seda raamatut küsida.”

USKUKINNITAVAD KOKKUTULEKUD

Juunis 1957 toimus Ameerika Samoas Pago Pagos esimene ringkonnakokkutulek ning vennad olid äärmiselt põnevil. Programmi olid kuulamas ka Samoast  laevaga kohale sõitnud kuulutajad. Soovides väga rahvast kohale kutsuda, tegid vennad kokkutulekule ulatuslikult reklaami nii inglise kui samoa keeles. Selle tulemusena olid Samoa ja Ameerika Samoa 60 kuulutajat vaimustunud, kui reedel oli programmi algul kohal 106 inimest.

Kokkutuleku söögipauside ajal ei läinud kõik sugugi plaanipäraselt, põhjuseks Samoa kultuur ja pealtvaatajate uudishimu. ”Samoa kultuuris on einestamine tähtsal kohal ning inimestel on tavaks kutsuda möödakäijaid endaga koos sööma,” kirjutab Ron Sellars. ”Kuid kui vennad kutsusid kokkutulekul suure hulga uudishimulikke pealtvaatajaid endaga koos sööma, pani see toitlustusosakonna õlule ootamatu koorma, sest nad olid valimistanud toitu vaid kohale tulnud vendade ja õdede tarbeks.”

Sellegipoolest andsid söögiajad pealtvaatajatele head tunnistust. Samoas on tavaks, et erilistel puhkudel söövad mehed enne kui naised ja lapsed. Välismaalased ja  jumalateenrid istuvad harilikult eraldi ja saavad parimaid toidupalu. Kokkutulekul aga võisid pealtvaatajad näha, kuidas välismaa misjonärid ja kohalikud pered söövad rõõmsalt koos kui võrdsed. Kõik võisid kohe märgata Jehoova rahva seas valitsevat armastust ja ühtsust.

Sedalaadi kokkutulekud mitte ainult ei kinnitanud kuulutajate usku ega andnud neile väljaõpet, vaid ka valmistasid neid ette karmideks katsumusteks, mis õige pea neil ees seisid.

ÄRATAGANEMINE APIAS

Ilmnes, et koos saartel aset leidva vaimustava kasvuga koondusid Samoa kohale ka murepilved. Mitmed inimesed, kelle eesotsas oli üks kindlaloomuline matai (hõimupealik), seisid vastu teokraatlikule korrale ja tekitasid Apia koguduses paksu pahandust. Kuna koosolekud toimusid selle mehe kodus, siis pinged koguduses aina kasvasid.

Viimaks lõid mässajad 1958. aastal kogudusest lahku ning moodustasid omaette uurimisgrupi. Douglas Held, kes teenis Austraalia harubüroos ja külastas sel ajal Fidžit, sõitis ka Samoasse, et rahulolematuid abistada. Kuigi tema küpsed Pühakirjal põhinevad nõuanded julgustasid ustavaid koguduseliikmeid väga, võttis veerand koosolekutel käijaist viimaks siiski seisukoha mässumeelsete poolel. Mitmed neist kangekaelsetest omaenda uhkuse ohvritest tuli hiljem kogudusest eemaldada.

Peagi sai aga selgeks, kellega on Jehoova vaim. Mässuliste rühm lagunes lõpuks ja hääbus. Seevastu Apia koguduses kasvas tol aastal kuulutajate arv koguni 35 protsenti. Ajutiselt koguneti Richard ja Gloria Jenkinsi  kodus Apia haigla lähedal, misjärel hakkas kogudus kokku saama Maatusi Leauanae kodus Apias Faatoias. Siin valitses kuulutajate vahel tõeliselt soe armastuse ja ühtsuse vaim. Hiljem ehitati Maatusi maavaldusele Apia esimene kuningriigisaal, mille ehitamist toetas rahaliselt Sydney kogudus Austraaliast.

KOSUTUST PAKKUVAD KOGUNEMISED

Apia kogudus tugevnes veelgi, kui aastal 1959 lubas Samoa valitsus viiel misjonäril Ameerika Samoast tulla esimesele ringkonnakokkutulekule Apiasse. Kui rõõmsad olid küll kõik, kui kohal viibis 288 inimest ja 10 neist ristiti! Kahe aasta pärast oli kogudus võõrustaja rollis, kui toimus nende esimene piirkonnakonvent vanas saksa haiglahoones Valge Hobuse võõrastemaja lähedal. Sellele mälestusväärsele konvendile tuli delegaate koguni Uus-Meremaalt.

Need kogunemised õpetasid vendadele kokkutulekute korraldamist. See oskus kulus neile marjaks ära, sest kui Samoa valitsus ei lubanud hiljem enam reisivaid ülevaatajaid ja misjonäre riiki, said vennad kokkutulekute organiseerimisega ise hakkama. 1967. aastal nad koguni valmistasid ette ja esitasid tunnipikkuse piibliainelise näidendi, mida polnud kunagi varem Samoas tehtud. Kohalviibijad meenutasid veel kaua seda näidendit, mille aluseks oli Jumala seatud pelgulinnade korraldus muistses Iisraelis.

Neil aastatel said Samoa kuulutajad palju kasu ka saartevahelistest konventidest, mis toimusid Ameerika Samoas ja Fidžil, kuigi neist osavõtt oli paras ettevõtmine ja nõudis ohvreid. Näiteks osavõtt piirkonnakonvendist Fidžil ei tähendanud ainult sõidu- ja toidukulusid, vaid ka seda, et Samoast tuli ära olla ligi kuu aega.

 AMEERIKA SAMOA LIIGUB EDASI

1966. aastal olid Ameerika Samoa vennad põnevil selle üle, et said olla võõrustajaks, kui Pago Pagos toimus piirkonnakokkutulek ”Jumala vabaduse pojad”. Sel ajaloolisel konvendil viibis 372 delegaati kaheksast keelegrupist Austraaliast, Fidžilt, Niuelt, Samoast (endise nimega Lääne-Samoa), Tahitilt, Tongast, Uus-Kaledooniast, Uus-Meremaalt ja Vanuatust (endise nimega Uus-Hebriidid). Kirev mitmekeelne rahvahulk tõstis konvendilinnas tunnistajate arvu kohalike elanike suhtes: 1 tunnistaja iga 35 elaniku kohta, kuigi tol ajal oli kohalikus koguduses kõigest 28 kuulutajat!

Kuidas õnnestus vaid käputäiel kuulutajatel sedavõrd paljudele külalistele peavarju leida? ”Meil polnud sugugi raske leida majutust külla saabunud delegaatide hulgale,” meenutab Fred Wegener. ”Kohalik rahvas oli külalislahke ja meelsasti nõus vendi vastu võtma, mis muidugi mõista valmistas suurt tuska usujuhtidele.”

Konvent avaldas Pago Pago kogudusele vaimustavat mõju. Poole aastaga kasvas koosolekutel käijate arv 59 protsendi võrra ja paljudest neist said hea sõnumi kuulutajad. ”Samuti kannustas see kogudust ehitama sobivamat koosolekupaika,” kirjutab Ron Sellars. Kuigi Tutuila saarel, kus Pago Pago asub, vaba maad nappis, andis üks lahke kohalik kuulutaja kogudusele 30 aastaks rendile maatüki linnast läände jäävas Tafunas.

”Maatükk oli meretasemest madalamal, mistõttu koguduseliikmed kogusid palehigis kolm kuud laavatükke, et tõsta ehitusplatsi aluspinda,” ütleb Fred Wegener.

Kui jõudis kätte aeg valada betoonpõrandat, lubas sealne katoliku preester, kes luges regulaarselt ajakirju ”Vahitorn” ja ”Ärgake!”, vendadel laenata kiriku  segumasinat. Ron Sellars kirjutab: ”See preester luges hiljem üht abieluteemalist ”Ärgake!” artiklit ja lahkus kohe preestriametist, et abielluda.”

Välismaa vennad toetasid heldelt selle kuningriigisaali ehitamist. Esimesed misjonärid Ameerika Samoas Gordon ja Patricia Scott, kes olid läinud tagasi Ühendriikidesse, annetasid oma kogudusest toole, et neid uues saalis kasutada. ”Siis kui olime müünud ülearused toolid kohalikule kinole maha, maksime ära lastiraha kõigi toolide saarele toimetamise eest,” räägib Ron Sellars. Uus 130 istekohaga kuningriigisaal Tafunas sai valmis ja pühitseti aastal 1971. Hiljem ehitati saali teisele korrusele misjonäride eluruumid.

SAMOA AVAB UKSED

Kuni 1974. aastani takistasid meie tööd Samoas valitsuse piirangud — tunnistajatest misjonäridel ei lubatud riiki siseneda. Tol aastal pöördusid kohalikud vastutavad vennad otse peaministri poole, et seda küsimust arutada. Mufaulu Galuvao, kes oli üks vendadest, kirjutab: ”Vestluse käigus selgus, et üks valitsuse ametnik oli moodustanud omaalgatuslikult komitee, kes vaatas üle kõik misjonäride taotlused. Komiteesse kuulusid meie religioossed vastased, kes meie viisataotlused lihtsalt otsekohe tagasi lükkasid, ilma et oleksid peaministrit teavitanud.

Kuna sepitsused olid toimunud peaministri selja taga, käskis ta otsekohe tuua vastutaval immigratsiooniametnikul Jehoova tunnistajate kausta. Meie juuresolekul saatis ta omavoliliselt tegutsenud komitee laiali ning andis Paul ja Frances Evansile kolmeaastase misjonäriviisa, mille lõppedes nad võisid taotleda pikendust.” See oli tõesti vaimustav uudis! Pärast 19 aastat väsimatuid pingutusi  õnnestus neil lõpuks ometi täieõiguslike misjonäridena Samoasse tulla!

Paul ja Frances elasid esmalt Mufaulu Galuvao ja tema pere pool, kuid kui John ja Helen Rhodes 1977. aastal saabusid, kolisid mõlemad abielupaarid vastüüritud misjonikoju Apias Vaialas. Misjonäre tuli teisigi: 1978. aastal Robert ja Betty Boies, 1979. aastal David ja Susan Yoshikawa ning 1980. aastal Russell ja Leilani Earnshaw.

SAAREELUGA HARJUMINE

Välismaa tunnistajad, kes aastate vältel Samoasse kolisid, avastasid peagi, et isegi selles paradiisis on elul omad miinused. Näiteks transport. John Rhodes kirjutab: ”Esimesel paaril aastal Apias misjonäridena teenides pidime tihtilugu palju kõndima, et jõuda koosolekutele või minna kuulutama. Samuti kasutasime ringiliikumiseks populaarseid kirevaid saarebusse.”

Neil värvikirevatel sõidukitel on tavaliselt puidust reisijatesalong, mis on ehitatud väikese või keskmise suurusega veoauto tagaossa. Ruumi on vähe ning reisijatel  on kaasas mida iganes alates põllutööriistadest ja lõpetades värskete aiasaadustega. Vali muusika ja rõõmus laulmine täiendavad bussis valitsevat lõbusat meeleolu. Peatused, sõiduplaan ja marsruut on üsna ettearvamatud. Ühes reisijuhis öeldakse: ”Vava’usse sõitev buss on alati täpne: ta jõuab kohale siis, kui jõuab.”

”Kui tee peal tuli tahtmine midagi osta,” ütleb John, ”siis lihtsalt palusime juhil peatuda. Ostud tehtud, läksime jälle bussi ning sõit jätkus. Keegi ei muretsenud viivituse pärast.”

Juhul, kui buss täis oli, istusid uued reisijad neile, kes juba istusid, sülle. Nii et misjonäridest vennad õppisid ruttu oma naisi sülle võtma. Teekonna lõpus maksid lapsed ja täiskasvanud sõidu eest tihtilugu väikese mündiga, mille nad kõrvast välja urgitsesid! Milline käepärane peenrahakott!

Saarte vahel reisimiseks kasutasid misjonärid ja kuulutajad lennukeid ja väikelaevu. Sõidud võisid olla hädaohtlikud ja viivitused olid paratamatud. ”Pidime õppima olema kannatlikud ja asja huumoriga võtma,” jutustab Elizabeth Illingworth, kes oli palju aastaid koos oma mehe Peteriga ringkonnatööl kõikjal Vaikse ookeani lõunaosas.

 Maitsi reisimist raskendasid paduvihmad, eriti troopiliste tsüklonite hooajal. Kord koguduse raamatu-uurimisele minnes üritas misjonär Geoffrey Jackson üle kallaste tõusnud jõe minna, kuid ta libastus ja kukkus mäslevasse vette. Üleni tilkudes ja ligasena jätkas ta teed koosolekule, kus majarahvas ta ära kuivatas ja andis talle selga pika musta lavalava (ümbermähitav polüneeslaste kilt või seelik). Sõpradel oli raske naeru tagasi hoida, kui üks koosolekul viibinud uus huviline pidas teda katoliku preestriks! Vend Jackson on praegu juhtiva kogu liige.

Parajaks proovikiviks oli ka keele õppimine, pidev troopiline kuumus, tundmatud tervisehädad, vähesed nüüdisaegsed mugavused ja verdimevate putukahordide rünnakud. ”Misjonärid olid tõesti meie heaks kõigeks valmis,” kirjutab Mufaulu Galuvao, ”ja seetõttu pani nii mõnigi tänulik lapsevanem oma lastele nimed nende kallite inimeste järgi, kes meid armastavalt abistasid.”

SAVAI’IL KUULDAKSE HEAD SÕNUMIT

Nüüd pöörakem tähelepanu Samoa saarerühma kõige suuremale ja rikkumatumale saarele Savai’ile. Suur osa saarest on asustamata ja sealt võib leida kõrgeid mägesid, hambulise servaga vulkaanilise mäeaheliku umbes 450 kraatriga, peaaegu ligipääsmatuid džungleid ja konarlikke laavavälju. Lõviosa elanikest elab väikestes rannikuäärsetes külades. Hea sõnum jõudis esimest korda Savai’ile 1955. aastal. Seal viibis lühidalt Len Helberg koos rühma kuulutajatega Upolu saarelt, et näidata filmi ”Uue maailma ühiskond tegutseb”.

Kuue aasta pärast paluti Ameerika Samoast Savai’ile kolida kahel misjonärist õel: esimese samoalasena  Gileadi koolis käinud Tia Alunil ja tema partneril Ivy Kawhel. Kui nad 1961. aastal pärale jõudsid, leidsid nad peavarju ühe eaka abielupaari juures, kes elas Fogapoa külas saare idaosas. Hiljem liitus nendega mõneks ajaks üks eripioneerist õde, kes oli kunagi Savai’il elanud. Et seda uut, kuuest kuni kaheksast inimesest koosnevat gruppi kinnitada ja toetada, käisid Apia vennad kord kuus seal avalikku kõnet pidamas. Need koosolekud toimusid väikeses fale’s Fogapoas.

Tia ja Ivy jäid Savai’ile kuni 1964. aastani, misjärel nad saadeti teisele saarele. Järgmisel kümnel aastal kuulutustööd Savai’il eriti ei tehtud. Seejärel, 1974. aasta hakul kolis mitu perekonda Savai’ile, et puhuda tööle uuesti elu sisse. Nendeks olid Risati ja Mareta Segi, Happy ja Maota Goeldner-Barnett, Faigaai Tu, Palota Alagi, Kumi Falema’a (hiljem Thompson) ning Ron ja Dolly Sellars, kes kolisid Ameerika Samoast. Fogapoasse moodustatud väike grupp käis koos Segis’i fale’s kohe ranna ääres. Hiljem ehitati sinna lähedusse misjonikodu ja kuningriigisaal. Aja möödudes rajati veel üks grupp Savai’i läänerannikule Taga külla.

Alates 1979. aasta algusest määrati Savai’ile kohalikele kuulutajatele appi veel misjonäridest abielupaare. Nendeks olid Robert ja Betty Boies, John ja Helen Rhodes, Leva ja Tenisia Faai’u, Fred ja Tami Holmes, Brian ja Sue Mulcahy, Matthew ja Debbie Kurtz ning Jack ja Mary Jane Weiser. Tänu misjonäride heale eeskujule liikus töö Savai’il järjekindlalt edasi.

Savai’il olid inimesed aga väga tugevalt traditsioonide ja perekondlike sidemete kütkeis. Ligi kolmandik külasid keelas Jehoova tunnistajatel oma kogukonnas kuulutada, mõned teatasid sellest koguni avalikult raadio kaudu. Sellepärast tuli varuda palju aega ja kannatust,  et aidata huvilistel edeneda. Siiski tulid paljud tõesse, kaasa arvatud mõningad, kel oli tõsiseid tervisehädasid.

ÜLETATAKSE TERVISEHÄDAD, ET TEENIDA JEHOOVAT

Üks selliseid inimesi oli Metusela Neru, kes oli hobuse seljast maha kukkunud ja selja murdnud, kui ta oli 12 aastat vana. Misjonär jutustab: ”Pärast õnnetust käis ta nii, nagu oleks pooleks murtud, ning oli pidevalt valudes.” Kui Metusela hakkas 19-aastaselt Piiblit uurima, talus ta otsustavalt perekonna vastuseisu. See, mis muidu oleks tähendanud viieminutilist jalutuskäiku koguduse koosolekutele, oli Metuselale tema puude pärast 45-minutiline piinarikas katsumus. Sellegipoolest edenes ta hästi ja ta ristiti 1990. aastal. Hiljem hakkas ta üldpioneeriks ning määrati kogudusevanemaks. Sellest ajast peale on rohkem kui 30 tema sugulast käinud Fagas koosolekutel ja mitmed on ristitud. Tänase päevani tuntakse Metuselat hoolimata tema kestvatest tervisehädadest ikka kui rõõmsameelset inimest, kelle nägu on alati naerul.

Teine inimene, kel tuli ületada tõsiseid terviseprobleeme, et vaimselt edeneda, oli mees nimega Saumalu Taua’anae. Leepra oli Saumalu välimust tõsiselt moonutanud ning ta elas kõrvalises Aopo külas. Kuna tema küla asus niivõrd eraldatud paigas, hakkas Ivan Thompson temaga Piiblit uurima kõigepealt  kirja teel. Seejärel kolis eripioneer Asa Coe Savai’ile ja võttis uurimise üle. Kui Saumalu käis 1991. aastal oma esimesel koosolekul, tuli tal selleks sõita kaks tundi saare teise otsa Taga külla.

Saumalu tundis oma välimuse pärast sedavõrd suurt piinlikkust, et oma esimesel erikokkutulekul kuulas ta programmi autos. Kuid ta oli sügavalt liigutatud, kui lõunavaheajal tulid armsad vennad ja õed tema juurde teda südamlikult tervitama. Ta võttis tänulikult vastu nende sooja kutse ning ülejäänud programmi kuulas ta juba saalis istudes.

Peagi hakkas Saumalu oma naise Torisega Fagas koosolekutel käima, sinnasõiduks kulus neil üle tunni ja sama palju veel tagasisõiduks. Saumalu ristiti 1993. aastal ning ajapikku sai ta kõlblikuks teenima teenistusabilisena. Hiljem, kui arstid ta jala amputeerisid, sõitis ta ikka oma autoga koosolekutele. Nende külas oli Jehoova tunnistajate kuulutustöö keelatud, mistõttu Saumalu ja Torise andsid innukalt tunnistust eraviisil ja telefoni teel.

Nüüd elavad nad Apias, kus Saumalu saab oma paljude tervisehäirete pärast pidevalt arstiabi. Selle asemel et kibestuda, teatakse teda kui positiivse ja rõõmsameelse ellusuhtumisega inimest. Nii tema kui ka tema naise puhul hinnatakse väga nende tugevat usku.

KATSUMUSED TOKELAUS

Samoast põhjas asuvas Tokelaus, mis koosneb kolmest kõrvalisest atollist, kuuldi Kuningriigi sõnumit  esimest korda 1974. aastal. Tol aastal pöördus arst Ropati Uili pärast meditsiinikooli lõpetamist Fidžil Tokelausse tagasi. Ropati naine Emmau oli ristitud Jehoova tunnistaja ning mees oli Fidžil tunnistajatega lühidalt uurinud. *

Tokelaus sai Ropati teada, et veel üks arst oma naisega, Iona ja Luisa Tinielu, on ristitud tunnistajad. Samuti kohtas ta huvilist Nanumea Fouad, kelle sugulased olid Jehoova tunnistajad. Need kolm meest korraldasid regulaarseid piiblilisi koosolekuid ja avalikke kõnesid ning peagi käis koosolekutel keskmiselt 25 inimest. Samuti hakkasid need kolm koos oma peredega eraviisil tunnistust andma.

Kuid säärane teokraatlik tegevus polnud sugugi mitte kõigile meelt mööda. Londoni misjoniseltsi pastori õhutusel kutsus saare vanematekogu need kolm perekonnapead enda ette. ”Nad keelasid meil koosolekuid pidada,” meenutab Ropati, ”ja ütlesid, et vastasel juhul nad pistavad meie majadele tule otsa, nii et me elusalt sisse põleme, või panevad meid parvele ja jätavad triivima. Püüdsime nendega küll Pühakirja alusel arutleda, ent nad olid kõigutamatud. Nad nõudsid oma autoriteedist lugupidamist mis tahes hinnaga.” Kuulnud sellist ultimaatumit, otsustasid need pered koosolekuid salaja pidada, et mitte tähelepanu tõmmata.

Kuid eelmainitud vastupanust nende hädad alles algasid. Tosina aasta pärast, kui Ropati õde ja õemees tõe vastu võtsid ja kirikust ära tulid, kihutasid külavanemad kõik tunnistajad külast välja. Ropati kirjutab: ”Tol ööl pani iga pere oma kompsud kokku, viis need väiksesse paati ja põgenes saare suurimasse külasse. Endised naabrid rüüstasid nende kodud ja istandused.”

 Tagakiusamisest hoolimata tulid kuulutajad ikka julgelt kokku Jumalat kummardama. Ropati jutustab: ”Need pered jätsid mulje, nagu nad läheksid nädalalõpuks väljasõidule ning sõudsid laupäeva hommikul mõnele kõrvalisele saarekesele ja tulid pühapäeva õhtul tagasi, pärast seda kui olid seal oma koosoleku ära pidanud.” Samuti võttis tol ajal päris mitu peret ette pika ja vaevarikka laevasõidu Tokelaust Samoasse, et viibida iga-aastastel piirkonnakonventidel.

Lakkamatu vastupanu sundis aga neid perekondi lõpuks Uus-Meremaale emigreeruma. Seega polnud 1990. aastaks atollidele jäänud enam ühtegi tunnistajat. Sellegipoolest uuris Ivan Thompson, kes oli tollal Apias pioneer, kirja teel Tokelaus elava noormehe Lone Temaga. Lone edenes hästi ja on nüüd Austraalias kogudusevanem.

Hiljem kolis osa kuulutajaid Tokelausse tagasi. Geoffrey Jackson, kes teenis tollal Samoa harubüroos, püüdis edutult võtta ühendust Uus-Meremaa riigiametnikuga, kes tegeles Tokelau küsimustega, et rääkida talle, milliste probleemidega Jehoova tunnistajad neil atollidel peavad silmitsi seisma. ”Kuid ma sain loa minna Tokelausse keeleteadlasena,” kirjutab Geoffrey, ”ja merereisi ajal kutsus laevakapten mind koos tema ja ühe teise mehega ohvitseride puhketuppa veidi keha kinnitama. See mees oligi toosama Tokelau küsimustega tegelev riigiametnik, kellega olime püüdnud ühendust võtta! Rääkisime üle tunni aja. Vestluse lõpus ta tänas mind ja lubas vaadata, mis ta teha saab, et meie vendade elu Tokelaus kergendada.”

Praegu osutatakse Jehoova tunnistajate tööle Tokelaus ikka veel ametlikku vastuseisu. Kui Fuimanu ja Hatesa Kirifi noorim laps suri 2006. aastal ja Fuimanu pidas  matustel piiblilise kõne, ähvardas vanematekogu tema pere saarelt minema kihutada. Hiljem ähvardati Fuimanut uuesti, kui ta keeldus töötamast kohalikus kirikus, samuti avaldati talle ja ta naisele survet osaleda poliitilises tegevuses. Ometi jäi kogu nende pere usus kindlaks. Selle tulemusena on nende usk tugevnenud. Fuimanu ütleb: ”Oleme õppinud katsumustes Jehoovale lootma.” (Jak. 1:2—4.) Nad on kogenud, et Jehoova ei hülga oma ustavaid teenijaid (5. Moos. 31:6).

JEHOOVA ÕNNISTAB VAIMSET KASVU

Sellest ajast peale, kui hea sõnum esimest korda Samoasse jõudis, on siinne Kuningriigi kuulutustöö olnud mitme harubüroo ülevaatamise all. Praegu teenib neljast tublist vennast koosnev maakomitee Austraalia harubüroo juhtimise all, et hoolitseda Samoa saartel tehtava töö eest. Samoa vennad on aastaid näinud kõvasti vaeva selle nimel, et viia Kuningriigi sõnum ka kõige kaugematesse paikadesse. Ameerika Samoas on teatud aja tagant korraldatud kuulutushoogtöid, mille käigus on kuulutatud kaugel asuval Swainsil ja Manu’a saarestikus, mis asuvad Tutuila saarest vastavalt 320 kilomeetrit põhja pool ja 100 kilomeetrit ida pool. Kuulutajad on neid saari külastades levitanud sadu väljaandeid ja alustanud huvilistega kümneid piibliuurimisi. Teised kuulutajad on püüdnud oma kohalikku territooriumi laiendada, andes tunnistust võõrkeelt kõnelevatele inimestele.

TÕLKIMINE HOOGUSTUB

Kuulutajate arvu kasvades suurenes ka vajadus samoakeelse kirjanduse järele. Selleks saadeti Geoffrey Jackson ja tema naine Jenny oma misjoniterritooriumilt Tuvalust Samoa harubüroosse aastal 1985. Geoffrey määrati kaheliikmelise samoa tõlkemeeskonna ülevaatajaks.  Ta jutustab: ”Algul töötasid tõlkijad Peeteli söögitoa laudade taga. Igal hommikul koristasid nad hommikusöögilauad ära, enne kui said hakata tõlketööga pihta. Seejärel, veidi enne keskpäeva, panid nad tõlkeasjad ära, et katta lauad lõunasöögiks. Pärast sööki tegid nad jälle lauad tühjaks, et asuda taas tõlketööle.”

Töö pidev katkestamine kahandas produktiivsust. Samuti oli tõlkeprotsess iseenesest töömahukas ja aeganõudev. ”Suur osa tööst kirjutati käsitsi ja löödi seejärel masinal ümber,” meenutab Geoffrey. ”Iga käsikiri tuli mitu korda kirjutusmasinal ümber kirjutada korrigeerimiseks ja ülevaatamiseks, enne kui see võis trükki minna.” 1986. aastal, mil harubüroole osteti esimene arvuti, vähenes või kadus vajadus sellise korduva töö järele. Arvutiprogrammid on veelgi kiirendanud tõlkimis- ja trükkimisprotsessi.

Pingutused tõlkimise ja kirjastamise vallas on suunatud eelkõige ajakirjadele ”Vahitorn” ja ”Ärgake!”. Alates 1993. aasta jaanuarist on samoakeelne ”Vahitorn” ilmunud ingliskeelse väljaandega samal ajal ning samuti neljavärvitrükis. Seejärel, 1996. aastal hakkas kord kvartalis ilmuma samoakeelne ”Ärgake!”. Geoffrey meenutab: ””Ärgake!” ilmumisest ei teatatud mitte ainult ajalehes ja raadios, vaid ka riigitelevisiooni uudistes.”

Praegu kannab rühm tõlkijaid Samoas hoolt selle eest, et vajadus samoakeelsete tõlgete järele oleks rahuldatud. Nii nagu teised tõlkemeeskonnad üle kogu maailma, on need tublid tõlkijad saanud väljaõpet, et paremini mõista algkeelt ja lihvida tõlkimisoskusi, ning see on aidanud neil täpsemalt ja tõhusamalt tõlkida.

HARUBÜROOD ON VAJA LAIENDADA

Kui Milton Henschel 1986. aastal vööndiülevaatajana Samoas käis, oli selge, et Sinamoga misjonikodu on liiga  väike, rahuldamaks harubüroo kasvavaid vajadusi. Seepärast saatiski juhtiv kogu Brooklyni projekteerimis- ja ehitusosakonnast ning Austraalia piirkondlikust projekteerimisbüroost vendi Samoasse, et nad hindaksid vajadust suuremate hoonete järele. Mida nad soovitasid? Osta uue Peeteli kompleksi ehitamiseks kolmehektariline krunt Siusegas, viis kilomeetrit Sinamogast sisemaa pool. Seejärel, kui uus harubüroo oli kord valmis saanud, lammutati vana Peeteli kodu Sinamogas, et teha ruumi uuele kokkutulekusaalile.

Uut harubürood hakati ehitama 1990. aastal ja sellest kujunes täiesti rahvusvaheline ettevõtmine! Õlg õla kõrval töötas projekti kallal 44 rahvusvahelist teenijat, 69 rahvusvahelist vabatahtlikku, 38 kohalikku täisajalist vabatahtlikku ja palju osaajalisi töölisi. Kuid äkitselt, kui ehitus oli alles pooleli, toimus loodusõnnetus.

TOIMUB LOODUSÕNNETUS!

Taifuun Val, üks võimsamaid torme Vaikse ookeani lõunaosas, tabas Samoad 6. detsembril 1991. Tuuled kiirusega kuni 260 kilomeetrit tunnis räsisid saarekesi viis päeva, kahjustades 90 protsenti taimestikust ja põhjustades 380 miljoni USA dollari väärtuses kahju. Kurb, et ka 16 inimest kaotas oma elu.

”Harubüroo organiseeris kohe päästetööd,” meenutab John Rhodes. Mõne päevaga saabus Fidži harubüroost konteineritäis abisaadetisi. Teised Vaikse ookeani harubürood saatsid peagi rahalist abi.

”Esmalt oli tarvis kanda hoolt hädatarvilike asjade eest,” kirjutab rahvusvaheline teenija Dave Stapleton, kes aitas ehitada Siusegasse uut harubürood. ”See tähendas, et hädas olevatele vendadele oli vaja kohale toimetada puhast vett, presenti, petrooleumi ja arstirohte. Seejärel  tegime Sinamoga Peeteli jälle kasutuskõlblikuks ning parandasime purunenud hooned harubüroo ehituskrundil. Siis parandasime ja ehitasime uuesti üles kannatada saanud kuningriigisaalid, misjonikodud ja tunnistajate majad. Kulus mitu kuud, enne kui kõik tööd tehtud said.”

Hiljem, kui valitsus andis kõigile religioonidele, kaasa arvatud Jehoova tunnistajatele, raha hoonete remondiks, saatsid vennad raha tagasi koos kirjaga, mis selgitas, et kuna kõik meie tormikahjustused on juba likvideeritud, võib seda raha kasutada valitsushoonete parandamiseks. Tänulikud valitsusvõimud vähendasid seejärel tollilõivu, mida harubüroo oleks pidanud maksma üle mere sissetoodavate ehitusmaterjalide pealt, ning see tähendas märkimisväärset kokkuhoidu.

”ROHKEM, KUI OSKASIME EALES UNISTADA”

Taifuuni tekitatud kahju likvideeritud, läks uue harubüroo ehitus hoogsalt edasi. Poolteist aastat hiljem, 1993. aasta mais sai Peeteli pere lõpuks ometi kolida Sinamogast oma uude koju Siusegasse.

1993. aasta septembris saabusid Samoasse Austraaliast, Hawaiilt, Uus-Meremaalt ja Ühendriikidest 85 tunnistajaist oskustöölist, et Sinamogasse kokkutulekusaal ehitada. Kõik reisisid oma kulu ja kirjadega. ”Ehitusplatsil olid käibel erisugused ehitusterminid ja mõõtühikud,” kirjutas Ken Abbott, Austraalia tööliste juhataja, ”kuid Jehoova vaim aitas meil lahendada rõõmsameelselt kõik esile tõusnud probleemid.”

”Kõigile avaldas head mõju see, kui nad nägid oma silmaga rahvusvahelist vennaskonda tegutsemas,” märkis Abraham Lincoln Hawaii meeskonnast.

 Rahvusvahelise ehitusmeeskonna ühisjõul sai kokkutulekusaal valmis kõigest kümne päevaga. Kohalikud kuulutajad omandasid külalistega koos töötades väärtuslikke tööoskusi, ning koostööst oli neile ka vaimses mõttes kasu. Niisiis, kui saal valmis sai, hakkasid mõned kuulutajad pioneeriks või asusid teenima Peetelis.

Viimaks, 20. ja 21. novembril 1993 pühitseti nii harubüroo kui ka kokkutulekusaal. John Barr juhtivast kogust pidas pühitsemiskõned. Kauaaegne misjonär Paul Evans võttis kokku paljude kohalviibijate tunded sel tähtsal sündmusel: ”Jehoova on õnnistanud meid rohkem, kui oskasime eales unistada.”

TÕDE MUUDAB INIMESTE ELU

Kui Jumala Sõna tõde inimeste südant puudutab, ajendab see neid viima oma elu vastavusse Jehoova kõrgete mõõdupuudega. Paljud samoalased on kogenud Jumala Sõna väge muuta elu (Efesl. 4:22—24; Heebr. 4:12).

Näiteks Ngongo ja Maria Kupu ”elasid pimeduses”, nagu samoalased ütlevad, mis tähendab, et nad elasid koos, ehkki polnud abielus. ”Olime Ngongo ja Mariaga juba mõnda aega Piiblit uurinud, kuid polnud aru saanud, et nad pole abielus,” sõnab Fred Wegener. ”Kuid siis ühel päeval näitasid nad meile uhkusega oma äsjasaadud abielutunnistust. Üsna varsti nad ristiti. Kuigi Ngongo on nüüdseks surnud, teenib Maria ikka üldpioneerina Ameerika Samoas.”

Veel üks proovikivi, millega uued huvilised Samoas kokku puutuvad, on seotud vere pühadusega. Samoalastel on tavaks valmistada toitu kägistatud sigadest ja kanadest, aga Jumala Sõna keelab sellise kombe (1. Moos. 9:4; 3. Moos. 17:13, 14; Ap. t. 15:28, 29). Üks noor naine Ameerika Samoas oli üllatunud, kui nägi, et tema oma Piiblis  on kirjas Jumala selged juhtnöörid neis asjus. ”Kuigi tema perekond käis kirikus ja luges tihti Piiblit, oli ta lapsest saadik söönud liha, kust polnud veri välja lastud,” jutustab Julie-Anne Padget. ”Kuid ta võttis kohe nõuks järgida Piibli juhatust ning otsustas, et ei söö enam sellist liha.” Praegu on igal pool Samoas hästi teada Jehoova tunnistajate seisukoht, mis puudutab vere pühadust. Lisaks peavad Samoas arstid üldiselt lugu meie seisukohast seoses vereülekannetega.

NOORED, KES KIIDAVAD OMA LOOJAT

Samoas õpetavad vanemad juba oma väikestele lastele, kuidas süüa teha, koristada, harida perekonna köögiviljaaeda ja hoolitseda nooremate laste eest. Ehk ongi just seesugune varajases eas saadud väljaõpe põhjuseks, miks paljud Samoa lapsed hakkavad väga varakult mõistma ka oma vastutust vaimsetes asjades ning mõni võtab ilma pereliikmete abita seisukoha Jehoova poolel.

Ane Ropati oli 13-aastane, kui tema vanemad lõpetasid koosolekutel käimise. Seepärast võttis ta alatihti oma õe ja kaks venda kaasa ning läks jala kaheksa kilomeetri kaugusele kuningriigisaali koosolekutele. Hiljem sai temast pioneer ja ta töötas Siusega harubüroo ehitusel. Ane kirjutab: ”Mulle avaldasid tohutut mõju misjonärid, kes aitasid mul vaimselt kasvada.” Ehitusplatsil kohtas ta Austraaliast tulnud vabatahtlikku Steve Gauldi. Nad abiellusid ja teenisid rahvusvaheliste teenijatena ehitustel nii Kagu-Aasias, Aafrikas kui ka Venemaal, enne kui  pöördusid tagasi Samoa Peetelisse. Praegu teenivad nad Austraalia harubüroos.

HARIDUS RAADIO VAHENDUSEL

Jehoova tunnistajad on aastate vältel kasutanud Kuningriigi hea sõnumi levitamiseks erisuguseid mooduseid. Üheks iseäranis tõhusaks vahendiks on raadio. Apias tegutsev sõltumatu FM raadiojaam palus Jehoova tunnistajatel teha alates 1996. aasta jaanuarist iganädalast raadiosaadet pealkirjaga ”Vastuseid teie piiblilistele küsimustele”.

Saateid valmistasid ette ja esitasid Leva Faai’u ja Palota Alagi Samoa harubüroost. Leva räägib: ”Esimeses saates tõstatas vend Alagi mitu küsimust, näiteks: kas Noa päevadel toimus veeuputus? Kust kõik see vesi tuli? Kuhu uputusveed läksid? Kuidas kõik loomad laeva ära mahtusid? Vastuseks neile küsimustele tsiteerisin mina meie väljaandeid. Saate lõpus teatasime järgmise nädala teema ja palusime kuulajaid, kel on küsimusi, võtta ühendust kohalike Jehoova tunnistajatega. Teistes saadetes puudutasime näiteks selliseid küsimusi: miks oli Saalomonil palju naisi, kui kristlastel võib olla ainult üks naine? Kas armastav Jumal piinaks inimesi igavesti tulises põrgus? Kas Piibel on inimestelt või Jumalalt?”

Raadiosaated kestsid üle aasta ja tekitasid palju huvi. ”Paljud ütlesid, et neile meeldis see saade ja et nad kuulasid seda iga nädal,” sõnab Ivan Thompson. ”Mõni ütles, et ta ei teadnudki, et Piibel vastab sellistele huvitavatele küsimustele.”

VAJATAKSE KUNINGRIIGISAALE

1990. aastatel kogunes enamik kogudusi Samoas ja Ameerika Samoas eramajades või võsamaterjalidest  ehitatud hoonetes. ”Ümbruskonnas ei vaadatud sellistele kogunemispaikadele just hea pilguga,” räägib Stuart Dougall, kes teenis maakomitees aastatel 2002—2007. Isegi 25 aasta vanune kuningriigisaal Ameerika Samoas Tafunas oli juba ajahambast puretud. Oli aeg vana uue vastu välja vahetada.

Kuid uue kuningriigisaali ehitamiseks vajati suuremat maatükki, mida aga väikesel Tutuila saarel polnud sugugi kerge leida. Vennad pöördusid prominentse katoliku naise poole, kellele kuulus tühi maalapp Petesas, vana kuningriigisaali lähedal. Kui naine kuulis, et vennad vajavad jumalateenimispaiga ehitamiseks maad, lubas ta asja oma tütrega arutada, sest tütar oli mõelnud ehitada sellele maatükile ärihooneid. Vendade palved said vastuse kolme päeva pärast, kui naine ütles, et ta müüb maatüki neile, sest Jumala teenimine peaks olema esikohal.

Wallace Pedro kirjutab: ”Ta andis meile ostu-müügi lepingu koguni veel enne, kui olime talle maksnud, ja ütles: ”Ma tean, et te olete ausad inimesed ja maksate kõik ära.” Otse loomulikult seda me ka tegime.” Sellele maatükile ehitati nägus 250 istekohaga ja õhukonditsioneeriga kuningriigisaal, mis pühitseti 2002. aastal.

Aastal 1999 käivitasid Jehoova tunnistajad uue programmi, et aidata piiratud ressurssidega maades kuningriigisaale ehitada. Esimene sellistest saalidest Samoa saartel püstitati Lefagasse, kõrvalisse külla Upolu saare lõunarannikul. Kümnest tunnistajast koosnev Lefaga kogudus oli varem kogunenud õlest katusealuses ühe kuulutaja elumaja esiküljel.

Ehitusprojekti ülevaataja oli austraallane Jack Sheedy, kes oli oma naise Coraliga teeninud seitse aastat Tongas. Ta kirjutab: ”Põllumeestest, kaluritest ja koduperenaistest  ehitajad olid eemalt vaadates platsil otsekui siia-sinna sibavad sipelgad.”

Kui 60-istmeline kuningriigisaal 2001. aastal valmis sai, kiitsid sealsed külaelanikud, et see näeb väga kena välja. ”Teie saalid on väärikad ja lihtsad, mis teebki nad ligitõmbavaks,” ütlesid nad. ”Nad pole põrmugi sellised nagu meie kirikud, mis on ülemäära ehitud ja mille sisustus jätab tihtipeale korratu ja räpase mulje.” Samuti kasvas järsult koosolekutel viibijate arv. 2004. aastal käis uues saalis Kristuse surma mälestusõhtul 205 inimest.

2005. aasta lõpuks oli tänu sellele ehitusprogrammile Samoa saartele ehitatud neli uut kuningriigisaali ja renoveeritud kolm saali. Peale selle renoveeriti Sinamoga kokkutulekusaal Samoas Apias. Nii nagu teisteski piiratud ressurssidega paikades, hindavad Samoa kuulutajad südamest seda armastavat toetust nende kristlikelt vendadelt ja õdedelt igalt poolt maailmast (1. Peetr. 2:17).

AJAD MUUTUVAD

Paljud samoalased on kolinud mujale. Näiteks Austraalias, Uus-Meremaal ja Ühendriikides, peamiselt Hawaiil, on praegu märkimisväärsed Samoa kogukonnad. Nendes maades moodustavad üle 700 tunnistaja 11 samoakeelset kogudust ning 2 gruppi. Teised samoalastest kuulutajad teenivad ingliskeelsetes kogudustes sellel maal, kuhu nad on elama asunud.

Terve hulk samoa tunnistajaid on reisinud üle mere vaimset väljaõpet saama ja on tulnud tagasi Samoasse või Ameerika Samoasse, et õpitut teiste heaks kasutada. Näiteks 1990. aastatel käisid Talalelei Leauanae, Sitivi Paleso’o, Casey Pita, Feata Sua, Andrew Coe ja Sio Taua Austraalias teenistusväljaõppekoolis ning naasid Samoasse kuningriigitööd edendama. Praegu teenib  Andrew oma naise Fotuosamoaga Samoa Peetelis. Sio ja tema naine Ese tegid mitu aastat koos oma väikse poja El-Nathaniga ringkonnatööd. Nüüd on Sio maakomitee liige. Teised selle kooli lõpetanud teenivad ustavalt oma kogudustes kogudusevanemate, pioneeride või kuulutajatena.

Milliseid vilju on tänu sellisele heale tööle saadud? 2008. aastal oli Samoas ja Ameerika Samoas 12 koguduses kuulutajate kõrgarvuks 620. Üle 2300 inimese käis 2008. aastal mälestusõhtul. Seega võib Samoa saartel oodata ka edasist kasvu.

LIIGUME EDASI KOOS JEHOOVA ORGANISATSIOONIGA

Aastate jooksul on paljud siira südamega inimesed Samoas võtnud vastu hea sõnumi Jumala Kuningriigist (Matt. 24:14). Neil on olnud samasugune meelsus, nagu oli nende kartmatutel meresõitjatest esivanematel, ja nad on ületanud hulgaliselt takistusi oma teekonnal Saatana vanast maailmast uude, vaimsesse koju Jehoova vaimust juhitud organisatsioonis. Perekonna vastupanu, kogukonnast väljasaatmine, vaimulike propaganda, valitsuse kehtestatud piirangud, lihalikud kiusatused ja muud katsumused pole takistanud neid teenimast tõelist Jumalat Jehoovat (1. Peetr. 5:8; 1. Joh. 2:14). Milline on olnud tulemus? Mõelda vaid, nad võivad praegu elada turvaliselt vaimses paradiisis! (Jes. 35:1—10; 65:13, 14, 25.)

Kuid nende teekond pole veel läbi. Otse ees paistab nende lõplik sihtpunkt — maine paradiis Jumala Kuningriigi õiglase valitsuse all (Heebr. 11:16). Käies läbi oma ülemaailmse vennaskonnaga ning lastes end juhtida Jumala Sõnal ja tema võimsal pühal vaimul, liiguvad Samoa saarte Jehoova tunnistajad otsusekindlalt edasi oma lõppsihi poole.

[Allmärkused]

[Väljavõte lk 77]

”Täna öösel te kuulsite Kuningriigi sõnumit. Ma loodan siiralt, et te võtate seda kuulda.”

[Väljavõte lk 98]

”Lapsed hüüdsid sageli, kui olime külasse jõudnud: ”Harmagedoon tuleb!””

[Väljavõte lk 108]

”Vava’usse sõitev buss on alati täpne: ta jõuab kohale siis, kui jõuab”

 [Kast/pilt lk 69, 70]

Samoa vanad ja uued religioonid

Ammused Samoa religioonid kujutasid endast polüteismi, animismi, spiritismi ja esivanemate kultuse segu, kuid ilma templite, ebajumalakujude ja organiseeritud preesterkonnata. Usk puudutas igat eluvaldkonda. Kuid miks siis olid samoalased nii varmalt valmis oma usku vahetama, kui Londoni misjoniseltsi misjonärid 1830. aastal saabusid?

Iidse Samoa legendi järgi pidi võimas uus religioon vanade jumalate valitsemisele lõpu tegema. Samoa pealikud (matai’d) arvasid, et misjonärid esindavadki seda uut religiooni. Kuningas Malietoa otsustas hakata teenima kristlikku Jumalat Jehoovat ja käskis sedasama teha ka oma alamatel.

Nii katoliku, metodisti, mormooni kui ka Londoni misjoniseltsi misjonärid leidsid palju järgijaid ning tänapäeval kuuluvad peaaegu kõik Samoa saarte elanikud kirikusse. Mõlema Samoa valitsustel on religioosne moto: ”Jumal on Samoa alustugi” ja ”Samoa, olgu Jumal esikohal”. Kohalikes telekanalites näidatakse valdavalt ususaateid.

Religiooni mõju on tugevaim külades, kus kohalikud pealikud määravad sageli külaelanike religioosse kuuluvuse. Mõningaid külaelanikke sunnitakse koguni üle 30 protsendi sissetulekust annetama kohalike pastorite ja kirikuprojektide toetuseks ning üha enam inimesi paneb pahaks, et nende õlule on pandud selline koorem. Toimuvad lausa võistlused, selgitamaks välja, kes annetab kõige rohkem. Mõned kirikud teatavad enim raha annetanud võitjate nimed.

Paljudes külades seiskub tegevus paugupealt, et  pidada igapäevast 10—15-minutilist külapalvust sa’d. Ühtlaste vahemaade järel seisavad teel kaigastega relvastatud noormehed, kes jälgivad, et tavast kinni peetaks. Kombe vastu eksijaid võidakse noomida, trahvida kuni 100 USA dollari ulatuses või kohustada toitma volikogu vanemaid või küla. Äärmuslikel juhtudel võidakse neid koguni peksta või maalt välja kihutada.

Ükskord saabus ringkonnaülevaataja John Rhodes koos oma naise Heleniga pärast väsitavat teekonda Salimu külla Savai’il. Kuna sa oli just alanud, käskisid valvurid neil küla serval oodata. Rhodesed ootasidki kuulekalt sa lõppu ja läksid siis oma majutuspaika.

Kui küla ülempealik kuulis, et John ja Helen olid pidanud jääma ootama, palus ta vabandust nende võõrustajalt. Ta sõnas, et tunnistajad on aukülalised, ja käskis valvuritel lubada Rhodestel külla siseneda mis tahes ajal, ka siis, kui on parajasti sa. Miks ta neid nii eriliselt kohtles? Pealiku noor poeg Sio uuris tunnistajatega Piiblit ja edenes hästi. Praegu kuulub Sio Taua Samoa maakomiteesse.

[Pilt]

John ja Helen Rhodes

 [Kast lk 72]

Lühiülevaade Samoast, Ameerika Samoast ja Tokelaust

Maa

Samoa koosneb kahest suuremast saarest — Upolust ja Savai’ist, mida lahutab 18 kilomeetri laiune väin — ja paljudest asustamata saarekestest. Sadakond kilomeetrit Samoast kagus asub Ameerika Samoa, mille moodustavad põhisaar Tutuila, Manu’a saared, Swains, ’Aunu’u ja asustuseta Rose’i atoll. Tokelau koosneb kolmest üsna madalast korallatollist 480 kilomeetrit Samoast põhja pool.

Rahvastik

Samoas on rohkem kui 214000 ja Ameerika Samoas umbes 57000 elanikku. Tokelaus elab keskmiselt 1400 inimest. Üle 90 protsendi on polüneeslased, ülejäänud on aasialased, eurooplased või polüneeslaste ja mõne muu rahva segu.

Keel

Peamiselt kõneldakse samoa keelt, ehkki enamik oskab teise keelena ka inglise keelt. Tokelaus räägitakse samoa keelele sarnast tokelau keelt.

Elatis

Olulisemateks tegevusaladeks on põllumajandus, turism, tuunipüük ja kalatöötlemine.

Toit

Igapäevases menüüs on tärkliserikas taro, rohelised banaanid ning kookospiimaga segatud leivaviljad. Toitu valmistatakse ka sealihast, kanast ja kalast. Troopilistest viljadest leidub külluslikult papaiat, ananassi ja mangot.

Kliima

Ekvaatori läheduse tõttu on saartel suurem osa aastast palav ja niiske. Tutuila saarel Pago Pagos Ameerika Samoas ületab aastane sademete hulk 5000 millimeetri piiri.

 [Kast lk 75]

”Väga hea raamat”

Vend Harold Gill võttis Ameerika Samoas laiali jagamiseks kaasa 3500 samoakeelset brošüüri ”Kus viibivad surnud?”. Kui ta esitles brošüüri kubernerile, pakkus too välja, et Harold näitaks seda igale usujuhile, nii et nad võiksid anda krooniadvokaadile teada, kas seda sobib avalikult levitada. Kuidas siis usujuhid reageerisid?

Londoni misjoniseltsi pastor oli sõbralik ega olnud brošüüri levitamisele vastu. Seitsmenda päeva adventiste jättis Haroldi tegevus üsna ükskõikseks, senikaua kuni ta nende karja liikmeid ei puutu. Mereväekaplan oli omajagu sarkastiline, aga mitte vaenulik. Ja katoliku preestri juurde polnud Haroldil ühe ootamatu sündmuse pärast vajagi minna. Harold oli andnud ühe brošüüri samoalasest politseinikule, kes oli viinud ta kuberneri juurde. Paari päeva pärast küsis Harold politseinikult, kas talle meeldis brošüür.

Politseinik vastas vigases inglise keeles: ”Minu ülemus [krooniadvokaat] ütlema: ”Sina minema oma [katoliku] preestri juurde ja küsima temalt, kas see on hea raamat.” Mina minema puu alla ja lugema raamat. Mina mõtlema: ”See raamat väga hea, aga kui ma preestrile näitama, tema kindlasti ütlema: ”Ei ole hea raamat.”” Nõnda ma ütlema ülemusele: ”Ülemus, minu preester ütlema: ”Väga hea raamat.”””

Hiljem kutsus krooniadvokaat Haroldi oma kabinetti. Sel ajal kui mees brošüüri lehitses, tutvustas Harold selle sisu. Seejärel haaras krooniadvokaat telefoni ja helistas kuhugi, et anda luba brošüüri levitamiseks. Tänu sellele said peaaegu kõik Haroldi kaasa võetud brošüürid saartel laiali jagatud.

 [Kast lk 76]

Samoa põliskultuur

Aastal 1847 nimetas Londoni misjoniseltsi misjonär George Pratt samoalasi ”suurimateks etiketijärgijateks Polüneesias kui just mitte terves maailmas”. Samoa põliskultuur, mida kutsutakse faa Samoa’ks (Samoa moodi), kujutab endast põhjalikku reeglistikku, mis puudutab Samoas igat eluvaldkonda.

Põliskultuuri olulisemaks osaks on ”endast kõrgemal positsioonil olijate austamine, koguni nende kummardamine”, öeldakse raamatus ”Samoan Islands”. Austamine avaldub heades kommetes, viisakas kõnepruugis ja truuduses oma perele ja külale. Enamik inimesi peab mõeldamatuks hüljata esiisade tavasid ja usukombeid.

Hõimupealikud (matai’d), kes seisavad põliskultuuri eest, juhivad ühe või mitme perekondliku ühenduse igapäevaasju ja esindavad neid küla volikogus. Nad nõuavad vastuvaidlematut kuulekust ja panevad oma võimu maksma rahatrahvi, peksmise või isegi külast väljakihutamisega. Näiteks ühe küla matai trahvis vaimulikku selle eest, et see oli ässitanud poisse Jehoova tunnistajaid kividega loopima.

Külas võib olla 10 kuni 50 matai’d. Enamiku neist valib laiendatud suguvõsa (aiga), kuid mõni pärib selle positsiooni automaatselt. Tiitlite puhul järgitakse ranget hierarhiat. Igal külal on ülempealik (alii), kes on küla volikogu eesistuja. Kõnekunstipealik (tulafale) hoolitseb kombetalituste ja tseremooniate eest. Kuid sugugi mitte igal matai’l pole poliitilisi või religioosseid kohustusi. Mõni võib kanda hoolt vaid hõimuasjade eest, olles näiteks usaldusmees hõimumaa küsimustes ning omades mõjuvõimu otsustada, kuidas seda tuleb kasutada.

 [Kast/pilt lk 79]

”Jehoova mees”

SAUVAO TOETU

SÜNDIS 1902

RISTITI 1954

LÜHIANDMED Esimene tõe vastu võtnud inimene Faleasi’us. Hiljem ehitati tema maatükile kuningriigisaal. Jutustab tema poeg Tafiga Sauvao

AASTAL 1952 tuli isa nõbu Apiast meie perele Faleasi’usse külla. Nõbu käis läbi Jehoova tunnistajatega ja soovis minu isaga Piibli üle mõtteid vahetada. Mitmed samas külas elavad sugulased otsustasid nende vestlust kuulata. Nad rääkisid ühtejärge alates laupäeva hommikust kuni esmaspäeva pärastlõunani, vahepeal tegid vaid tunnise uinaku. Kui niisuguseid jutuajamisi oli toimunud veel neljal järgneval nädalalõpul, teatas isa lõpuks: ”Minu uudishimu on rahuldatud. Olen leidnud tõe.” Tõe võttis vastu ka isa õemees Finau Feomaia, seda tegid ka mõlemate pered.

Isa hakkas otsekohe kuulutama. See muidugi rabas meie sugulasi, kes olid arvanud, et ta on pühendunud seitsmenda päeva adventist. Nad kutsusid teda pilkavalt Jehoova meheks. Aga milline kompliment see tegelikult oli! Ehkki mu isa oli väikest kasvu, oli tal vapper süda ning ta mõtles selgelt ja rääkis veenvalt. Seetõttu sai ta oma vastleitud usku oskuslikult kaitsta. Ajapikku sai meie väikesest rühmast teine Samoas moodustatud kogudus.

 [Kast/pilt lk 83]

Ustav viletsast tervisest hoolimata

FAGALIMA TUATAGALOA

SÜNDIS 1903

RISTITI 1953

LÜHIANDMED Lükkas tagasi võimaluse saada väljapaistvaks matai’ks ja hakkas üldpioneeriks.

VILETSAST silmanägemisest ja kompjalast hoolimata teenis Fagalima hiljem aastaid eripioneerina kõikjal Samoas. Üks ringkonnaülevaataja pani Fagalimaga majast majja kuulutades tähele, et ta loeb piiblitekste väga õigesti, kuigi tal pole prille ees, ning küsis, kas tema silmanägemine on paranenud. Fagalima vastas, et kuna tal kadusid prillid ära, tsiteerib ta tekste peast.

Põledes soovist Fidžile konvendile sõita, töötas Fagalima neli nädalat ihuüksi Upolul ühes kauges paigas kookospähkleid korjates. Vaatamata kompjalale tassis ta korraga 15 kookospähklit rohkem kui kolme kilomeetri kaugusele, kus ta eemaldas nende väliskesta ning kuivatas kopra saamiseks viljaliha. Seejärel müüs ta kopra maha ning reisis Apiasse, et maksta ära Fidžile sõidu raha, kuid avastas siis, et hinda on tõstetud ning tal ei jätku raha. Selle asemel et kurta, käega lüüa või abi paluda, läks ta tagasi, et veel koprat varuda ja teenida puudu jäänud raha. Seda kõike tegi Fagalima selleks, et võtta osa konvendist, mis tema teadmist mööda pidanuks toimuma kahes keeles, millest kumbagi ta ei osanud. Kuidas küll Fagalima rõõmustas, kui ta Fidžile jõudes teada sai, et suurem osa konvendiprogrammist esitatakse tema emakeeles!

 [Kast/pilt lk 87]

”Olen nautinud igat päeva”

RONALD SELLARS

SÜNDINUD 1922

RISTITUD 1940

LÜHIANDMED Tema ja ta naine Olive (Dolly) tulid Samoasse 1953. aastal eripioneerideks. Ron lõpetas 1961. aastal Gileadi misjonikooli ja teenib siiani eripioneerina Ameerika Samoas.

KUI Samoa valitsus meie viisat ei pikendanud, kolisime Dollyga Ameerika Samoasse. Saartevaheline laev pani meid tühjale Pago Pago sadamasillale maha kell kolm hommikul. Olime sellel maal ainsad kuulutajad ning meil oli kõigest 12 dollarit taskus. Hiljem tol hommikul pakkus ühe kunagise piibliõpilase isa meile lahkelt peavarju. Magasime tema üheainsa ruumiga majas eesriidega eraldatud nurgas. Ehkki tahtsime leida endale oma elamist, hakkasime kohe kõrvalmajast kuulutustööga pihta.

Mitme nädala pärast õnnestus meil üürida Fagatogo külas suur korter külapoe peal. Aknast avanes võrratu vaade maalilisele Pago Pago sadamale, kuid korter oli täiesti tühi. Vend Knorr oli meile öelnud: ”Kui lähete Vaikse ookeani saartele, pole teil võib-olla erilisi mugavusi. Vahest peate koguni kirjanduse pappkastid põrandale asemeks laiali laotama.” Just nimelt seda me tegimegi! Alles mõne kuu pärast oli meil raha, et ehitada korralik voodi, laud ja toolid. Siiski olime rõõmsad, et meil oli oma kodu.

Kuigi mu kallis naine suri aastal 1985, olen sellegipoolest käinud peaaegu iga päev kuulutamas. Kui heidan pilgu tagasi neile rohkem kui 50 aastale pioneer- ja misjoniteenistuses, võin ausalt öelda, et olen nautinud igat päeva!

 [Kast/pilt lk 88]

”Nad panid minus kasvama armastuse Jehoova vastu”

WALLACE PEDRO

SÜNDINUD 1935

RISTITUD 1955

LÜHIANDMED Esimene, kes Ameerika Samoas ristiti. Olid koos abikaasa Caroline’iga pioneerid, siis kasvatasid üles lapsed. Praegu teenivad USA-s Washingtoni osariigis Seattle’is.

KUI ma Piiblit uurisin ja hakkasin kuulutamas käima, viskas perekond mu kodust välja, jättes mulle vaid riided, mis mul seljas olid. Tol ööl pidin magama rannal. Palusin Jehoovalt vaprust, et teenida teda, saagu mis saab.

Järgmisel päeval olin kooli raamatukogus, kui vend Paul Evans ootamatult sinna ilmus. Taibates, et midagi on viltu, ütles ta: ”Lähme õige misjonikoju ja ajame juttu.” Misjonärid võtsid mind lahkelt enda juurde ning hiljem samal aastal mind ristiti.

Pärast keskkooli lõppu tegin koos misjonäridega pioneeritööd. Hiljem abiellusin innuka Kanadast tulnud pioneeri Caroline Hinsche’iga, kes oli teeninud Fidžil, misjärel alustasime Ameerika Samoas eripioneerteenistust.

Vanemate suhtumine pehmenes järk-järgult. Isa uuris enne oma surma Piiblit ja ema ristiti 72-aastaselt. Olen tänulik nende algusaja misjonäride eeskuju eest. Nad panid minus kasvama armastuse Jehoova vastu, mis on mind tänase päevani aidanud!

 [Kast/pildid lk 91, 92]

Püsivus saab tasutud

PAUL EVANS

SÜNDIS 1917

RISTITI 1948

LÜHIANDMED Tema ja ta naine Frances teenisid üle 40 aasta misjonäridena Samoas ja Ameerika Samoas.

KUI me naisega aastal 1957 ringkonnatööd alustasime, polnud lihtne Samoasse pääseda, sest valitsus püüdis kohalikud tunnistajad välisabist ära lõigata. Külalised ja turistid pidid koguni allkirjastama avalduse, milles nad lubasid oma sealviibimise ajal proselütismiga mitte tegeleda. Niisiis, kui ma ringkonnaülevaatajana esimest korda Samoasse läksin, küsisin immigratsiooniametnikult, mida mõeldakse proselütismi all. Tema kimbatust nähes küsisin:

”Ütleme, et te olete katoliiklane, kes reisib teise riiki, ning te lähete kirikusse. Kui teil palutakse jutlust pidada, siis kas teil oleks voli seda teha?”

”Küllap oleks,” vastas ta.

”Te teate, et Jehoova tunnistajad külastavad inimesi nende kodudes, et rääkida neile Piibli sõnumit,” jätkasin ma. ”Kui mu sõbrad tahavad, et ma läheksin nendega kaasa seda tööd tegema, siis kas see on lubatud?”

  ”Ilmselt küll,” vastas ta.

”Aga kui majaelanik esitab mulle küsimuse?” uurisin. ”Kas võin vastata?”

”Ma ei näe selles mingit probleemi,” ütles mees.

”Väga hea. Nüüd ma vähemalt tean, mida teha,” sõnasin lõpetuseks.

Pärast kordaläinud ringkonnakülastust maalt lahkudes küsisin samalt ametnikult, kas ta on kuulnud midagi negatiivset meie külastuse kohta.

”Mitte midagi,” kostis ta. ”Kõik on korras.”

”Kuidas siis oleks sissepääsulubadega meie järgmise külastuse tarvis?” küsisin.

”Ärge immigratsiooniametile taotlust esitage,” soovitas ta. ”Lihtsalt kirjutage mulle ja ma muretsen teile loa.”

Nii me järgnevate külastuste eel tegimegi.

Kahjuks ei olnud teised ametnikud, kes selle töö peal olid, enam nii koostöövalmid kui see eelarvamusteta mees ning keeldusid andmast järgmistele ringkonnaülevaatajatele sissepääsuluba Samoasse. Niisugune olukord püsis kuni 1974. aastani, kui mina ja Frances saime valitsuselt misjonäristaatuse. Meie kannatlikkus ja püsivus said lõpuks tasutud.

[Pilt]

Frances ja Paul Evans

 [Kast lk 97]

Kõnemeeste keel

Samoa keel on maheda rütmilise kõlaga, mida on kõrval mõnus kuulata. Ent ”kuna paljud sõnad näivad olevat vaid kui üks vokaalide jada”, täheldab Fred Wegener, ”on misjonäridel küllaga harjutamist (faata’ita’iga) ja nad vajavad innustust (faalaeiauina), et keelt selgeks saada”.

Samoa kultuuri lahutamatuks osaks on oskus kõnelda värvikalt ja kasutada vanasõnu. Pealikud (matai’d) ja kõnemehed (tulafale’d, kõnekunsti pealikud) armastavad pidulikel sündmustel tsiteerida Piiblit ning kasutada mahlakat keelt. Samoalaste juures on märkimisväärne see, et neil on kombeks teha piinlikult täpselt vahet, millal on vaja kasutada ametlikku ja tseremoniaalset keelt. Samoa keeles on kõrgelt arenenud viisakas ”pealike” keel (tautala lelei), et rääkida Jumala, pealike, võimukandjate ja välismaa külalistega või kõneleda neist. Teisalt on igapäevaste vestluste või endast rääkimise tarbeks olemas mitteametlikum ja vabam samoa argikeel (tautala leaga).

Et kedagi mitte solvata, rääkides ametiasjadest, kombetalitluslikel teemadel või Piiblist, on samoa keele lugupidavas ”pealike” keeles kasutusel spetsiaalsed auväärsust rõhutavad terminid. Juhtiva kogu liige Geoffrey Jackson, kes oli varem Samoas misjonär, jutustab: ”Kuna viisakus ja lugupidamine on keeles sügavalt juurdunud, on tunnistuse andmisel oluline pöörduda samoalaste poole viisakusväljenditega, mida tavaliselt kasutatakse ülikute puhul, samal ajal järgides endast rääkides alandlikku kommet kasutada argiseid väljendeid.”

 [Kast/pilt lk 99]

’Lahkusime pisarsilmil’

ROBERT BOIES

SÜNDINUD 1942

RISTITUD 1969

LÜHIANDMED Aastatel 1978—1986 teenis koos naise Elizabethiga (Bettyga) Samoa saartel misjonärina.

AVASTASIME, et kohe algusest peale, kui Ameerika Samoasse jõudsime, oli kohalikel hea meel näha, et püüame õppida samoa keelt, ning nad ei teinud meie paljudest vigadest väljagi. Kord selgitasin piiblikoha Ilmutuse 12:9 abil, millist mõju Saatan maailmas avaldab. Ent samoa keeles kõlavad sõna ”kurat” (tiapolo) ja ”sidrun” (tipolo) väga sarnaselt. Mul läksid sõnad sassi ning selgitasin, et sidrun on taevast välja visatud ja eksitab nüüd kogu maailma. Ent ma ütlesin ka, et varsti Jehoova purustab selle sidruni ja teeb talle lõpu. Minu misjonärist paariline ja meie vestluskaaslane naersid loomulikult nii, et kõhud kõveras.

Ühel teisel juhtumil majast majja tööd tehes laususin samoa naisele päheõpitud esitluse. Hiljem kuulsin, et minu esitlusest sai ta aru vaid põgusast viitest kirjakohale Ilmutuse 21:4. Tajudes, et küllap on minu sõnum oluline, läks ta kohe sisse ning luges selle salmi oma Piiblist. Kõigest see üks piiblikoht läks naisele nii südamesse, et ta hakkas hiljem Piiblit uurima ning võttis koos lastega tõe vastu!

Õnneks saime lõpuks samoa keele selgeks ning meil oli kuulutustööl palju toredaid kogemusi. Kui tervisehädad sundisid meid Ühendriikidesse tagasi kolima, lahkusime Samoast pisarsilmil.

 [Kast/pilt lk 101, 102]

”Kogu linn oli . . . kokku tulnud”

Suurimad matused, mis Apias eales peetud, toimusid 1950. aastatel ja need olid Fred Williamsi matused. Seda sihikindlat vana endist meremeest kutsuti Kapteniks ja ta oli abielus Jehoova tunnistajaga. Ta oli terve maailma läbi sõitnud ning oli Vaikse ookeani lõunaosas tuntud mees. Tema paljude kangelastegude hulka kuulus näiteks juhtum, kui ta pärast laevahukku kaugel rifil juhtis oma meeskonna tagasi koju, ületades ookeanil praktiliselt ilma toidumoonata ja lahtises päästepaadis tohutu vahemaa.

Kapten pidas usklikke üldiselt silmakirjalikeks. Sellest hoolimata hakkas see endine merekaru, kes armastas viskit juua ja pokkerit mängida, uurima Piiblit koos Bill Mossiga ja temast sai innukas tunnistaja. Selleks ajaks, kui ta end ristida lasi, oli ta peaaegu pime ja sama hästi kui voodihaige. Ometi ei jätnud ta kunagi oma uuest usust tunnistust andmast arvukatele külalistele, kelle hulgas oli ka palju usujuhte.

Kui Kapten suri, seisis tema testamendis, et Jehoova tunnistajad peavad pidama matusetalituse ning sängitama ta merre. ”Paistis, et kogu linn oli tema matustele kokku tulnud,” kirjutab Girlie Moss. ”Raadiojaam teatas tema surmast ning Apia äriasutused tõmbasid austuse märgiks oma lipud poolde vardasse.” Lisaks tunnistajatele tuli kohale juriste, kooliõpetajaid, prominentseid usujuhte ja palju ärimehi.

Kõik kuulasid tähelepanelikult, kui kõnepidaja Bill Moss selgitas paljude piiblitekstide abil Kapteni lootust saada üles äratatud paradiislikule maale. ”Tundsin, kuidas mu süda lausa pakatab armastusest Kapteni vastu,”  sõnab Girlie, ”sest ta oli planeerinudki anda oma matustega tunnistust paljudele inimestele, kellega on tavaliselt raske ühendust võtta või ukselt uksele teenistuses rääkida. Mu mõtted läksid Aabeli peale, kes ”usu kaudu . . . räägib veel pärast surmagi”.” (Heebr. 11:4.) ”Oma matuste kaudu andis Kapten oma surmapäeval võimsalt tunnistust.”

Pärast matusekõnet Kapteni kodus siirdus enam kui 50 autost koosnev matuserongkäik sadamasse. Girlie kirjutab: ”Sadamasild oli pealtvaatajaist sedavõrd tulvil, et politsei pidi meile teed tegema, et me laevani pääseksime. Seejärel asusime koos pereliikmete, ühe kõrge valitsusametniku ja prominentsete kodanikega jahtlaeva ”Aolele” (”Lendav Pilv”) pardale ning sõitsime merele.” Jaht kandis väga sobivat nime, sest Bill pidi mastist kõvasti kinni hoidma, kui jaht korgina lainetel hüples ning tuuleiil teda, tema riideid ja piiblilehti raevukalt sakutas. Lõpetuseks luges Bill Piiblist tõotuse, et ’meri annab tagasi need surnud, kes temas on’, ja esitas palve (Ilm. 20:13). Seejärel libistati Kapteni sissemähitud ja raskusega varustatud surnukeha tema armastatud Vaikse ookeani tormistesse voogudesse. Matused pakkusid inimestele veel kauaks kõneainet ja nii avanes hiljem palju võimalusi tunnistust anda.

[Pilt]

”Kapten” Fred Williams, enne kui ta ristiti

 [Kast/pilt lk 109, 110]

”Me tulime ikka ja jälle tagasi”

FRED WEGENER

SÜNDINUD 1933

RISTITUD 1952

LÜHIANDMED Teenib koos naise Shirleyga Samoa Peetelis. Fred on maakomitee liige.

OLIME äsja abiellunud, kui me kolisime 1956. aastal Austraaliast Ameerika Samoasse, et seal eripioneeridena teenida. Kõigepealt määrati meid väiksesse külla Lauli’isse, mis asub Pago Pago sadamasse viiva idapoolse sissesõidu ääres. Asusime elama vanasse lobudikku, millel polnud ei uksi, aknaid, lage ega veevärki. Kui olime selle elamiskõlblikuks teinud, saime kohe uue pereliikme — kohaliku noormehe Wallace Pedro. Tema vanemad suhtusid tõesse vaenulikult ning viskasid ta kodust välja. Wallace tuli meile elama ning koos meiega pioneeritööd tegema.

Kahe aasta pärast läksime Gileadi kooli ning meid saadeti Tahitile misjonärideks. Saime seal aga olla vaid lühikest aega, sest valitsus lükkas tagasi meie kui misjonäride taotlused ja saatis viisaka kirja, kus palus meil järgmise lennukiga lahkuda. Taas kord Ameerika Samoas, teenisime koos Paul ja Frances Evansi ning Ron ja Dolly Sellarsiga Fagatogo misjonikodus Pago Pagos. Siin paljundasin samoakeelset ”Vahitorni” ja ”Meie Kuningriigiteenistust” ühel vanal mimeograafil, mille  seadsin söögitoa lauale. 1962. aastal kutsuti meid Shirleyga ringkonnatööle. Esimene ringkond hõlmas enamikku Vaikse ookeani lõunaosast, kaasa arvatud Ameerika Samoa, Cooki saared, Fidži, Kiribati, Niue, Samoa, Tonga, Tuvalu ja Vanuatu.

Kaheksa aasta pärast sündis meile poeg Darryl ning me asusime elama Ameerika Samoasse. Mina teenisin eripioneerina ning Shirley oli enamiku oma ajast ametis piiblilise kirjanduse tõlkimisega samoa keelde.

Perele lisaraha teenimiseks töötasin tol ajal koos ühe tunnistajast sukeldujaga, kes püüdis merikõrvu. Kord ütles tema väikese paadi päramootor üles, mistõttu olime merel neli päeva kadunud. Me triivisime sadu kilomeetreid, elasime üle raevuka tormi, nägime mööda sõitmas 32 veesõidukit, kusjuures üks võimas kaubalaev oleks meile äärepealt otsa sõitnud, enne kui meid päästeti. Peagi pärast seda saime Shirleyga teada, et veel üks beebi on tulekul. Seega naasime 1974. aastal Austraaliasse, kuigi seda otsust oli raske teha, ja seal sündis meie tütar Tamari.

Järgnevatel aastatel mõtlesime sageli, et oleks tore minna tagasi meie kallile misjoniterritooriumile. Olime Shirleyga ülirõõmsad, kui meid kutsuti 1995. aastal taas Samoasse koos Tamariga, et teenida Peetelis. Järgmisel aastal paluti mul ja Shirleyl asuda pärast 26-aastast pausi jälle ringkonnatööle! Oli ütlemata tore kohtuda paljude ustavate endisaegsete tunnistajatega, kellega olime aastaid tagasi ühiselt töötanud Samoas, Ameerika Samoas ja Tongas! (3. Joh. 4.)

Praegu teenime Shirleyga ning Tamari ja tema abikaasa Hideyuki Motoiga Samoa Peetelis. Kui rõõmsad me küll oleme selle üle, et me tulime ikka ja jälle tagasi!

 [Kast/pilt lk 113, 114]

”Jehoova on vastanud mu palvetele”

FAIGAAI TU

SÜNDINUD 1932

RISTITUD 1964

LÜHIANDMED Oli aastatel 1965—1980 Upolu ja Savai’i saarel pioneer. Praegu elab Savai’il.

MUL on kaasasündinud tugevasti deformeerunud kompjalad. Sellest tingitult on mu jalapöiad pöördunud kanna alla, mistõttu mul on väga raske käia.

Niipea, kui ma tõde kuulsin, läks see mulle väga südamesse. Soovisin koosolekutele minna, kuid sinna viis kõva ja kaljune tee, mida mööda kõndimine ei tulnud kõne allagi. Lõpuks aga oskasin teha endale ise kummisandaalidest kingi, mistõttu ma sain paremini käia.

Hakkasin peagi pärast ristimist pioneeriks. Olnud üheksa aastat pioneer Upolu saarel, kolisin oma õe ja õemehe juurde Savai’ile, kus vajati Kuningriigi kuulutajaid. Olin siin koos oma õetütre Kumi Falema’aga eripioneer.

Sõitsime Kumiga iga nädal bussiga Fagast Latasse, külakesse Savai’i läänerannikul. Kui olime Latas ühe naisega Piiblit uurinud, kõndisime kaheksa  kilomeetri kaugusele Taga külla, et seal ühe teise naisega uurida. Ööbisime tolle naise ja tema pere juures ning sõitsime hommikuse bussiga tagasi Fagasse. Tegime nii paar aastat. Tore, et mõlemast naisest ja nende perest said hiljem tublid tunnistajad.

Kui mu sugulased Savai’ilt lahkusid, jäin mina saarele, et hoolitseda Fagas väikese rühma õdede ja tõest huvitatud naiste eest. Juhatasin iga nädal ”Vahitorni” uurimist ja koguduse raamatu-uurimist ning käisin õdedega majast majja teenistuses. Kord kuus tuli üks kogudusevanem Apiast juhatama pühapäevast koosolekut. Kuna külapealik keelas meil koosolekutel kuningriigilaule laulda, siis me selle asemel lugesime sõnad valjult ette. Viie aasta pärast tulid meie väikesele rühmale appi misjonärid Leva ja Tenisia Faai’u Uus-Meremaalt, ning tuli veel teisigi. Praegu on Savai’il kaks tublit kogudust, üks Fagas ja teine Tagas.

Ehkki ma pole abiellunud, armastan ma lapsi ja mulle meeldib väga nendega koos olla. Ühed lapsed elasid koguni mõnda aega minu juures. Mind valdab suur rõõm, kui näen, kuidas minu vaimsed lapsed kasvavad ja võtavad seisukoha Jehoova poolel.

Praegu olen juba vana ega suuda enam ukselt uksele teenistuses käia. Juhatan piibliuurimisi oma kodus ja annan tunnistust inimestele, kellega haiglas kokku puutun. Sellest hoolimata tundsin suurt meelehärmi oma piirangute pärast, nii ma siis palusin, et Jehoova aitaks mul rohkem teha. Seejärel õpetasid koguduse misjonärid mulle, kuidas telefoni teel kuulutada. Kui möödunud aegu meenutan, siis võin tõesti näha, et Jehoova on vastanud mu palvetele.

 [Kast/joonis lk 118]

Eile, täna ja homme

Samoa ja Tonga elanike kellad näitavad sama tundi, kuid Tonga kalender on üks päev ees! Miks? Samoa ja Tonga asuvad kummalgi pool rahvusvahelist kuupäevaraja — Tonga lääne ja Samoa ida pool. Sellepärast ongi nii, et kuigi neid saari lahutab vaid väike vahemaa, on Tonga esimesi maid maailmas, kus peetakse iga-aastast Kristuse surma mälestusõhtut, ning Samoa on viimaste hulgas.

[Joonis]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

\

\

\

\

\ SAMOA

| 19.00

| Kolmapäev

|

|

|

|

|

TONGA |

19.00 | VAIKNE OOKEAN

Neljapäev |

|

|

Rahvusvaheline | kuupäevaraja

|

| NIUE

|

|

|

|

|

|

|

|

 [Kast/pildid lk 123, 124]

Piiblitõlge, kus Jumala nimi on au sees

Ristiusu misjonärid andsid 1884. aastal välja samoakeelse piiblitõlke, kus kogu Heebrea Kirjades kasutati nime Jehoova. Samuti esines Kristlikes Kreeka Kirjades neljal korral Jumala nime lühikuju sõnas Aleluia, mis tähendab ’kiitke Jaahi’ (Ilm. 19:1—6). Kuid tõlke revideeritud väljaandest, mis ilmus aastal 1969, kõrvaldati nimi Jehoova igast salmist, kus see esines, peale ühe, mis oli tõlkijatel ilmselt kahe silma vahele jäänud (2. Moos. 33:14). Kirikuvõimud eemaldasid Jumala nime ka oma lauluraamatutest ja keelasid kirikuliikmetel seda nime kasutada.

Ent 2007. aasta novembris võisid Piiblit hindavad inimesed Samoal rõõmustada, sest anti välja samoakeelne ”Kristlike kreeka kirjade uue maailma tõlge”. Selles täpses ja hõlpsasti mõistetavas tõlkes on Jumala nimi inspireeritud teksti ustavalt tagasi pandud. Tõlke ilmumisest teatas saartevahelisel erikonvendil Samoas Apias Geoffrey Jackson, endine Samoas teeninud misjonär ja praegune juhtiva kogu liige.

Väljaande ilmumist kajastati televisioonis ning see tekitas avalikkuses suurt huvi. Osa inimesi helistas Samoa Peetelisse ja palus endale seda tõlget. Üks kõrgem valitsusametnik küsis kümme  väljaannet, mida tahtis anda oma töötajatele. Üks koolidirektor soovis saada viis väljaannet, et need kooliaasta lõpus parimatele õpilastele kinkida.

Paljud inimesed on kiitnud uue tõlke hoolikalt valitud tõlkevasteid, mis on algteksti mõistmisel väärtuslikuks abiks. Samuti tuletab ”Uue maailma tõlge” samoalastele meelde, kui tähtis on kasutada Jumala nime. Eripioneerist vend Finau Finau, kes teenib Upolul Vaileles, arutles Jeesuse näidispalve abil sel teemal ühe naisega.

Lugenud ette Matteuse 6:9, küsis Finau: ”Kelle nime tuleks teie meelest pühaks pidada?”

”Issanda,” vastas naine.

”Kuid 1. Korintlastele 8:5 ütleb, et on ”palju jumalaid ja palju isandaid”,” arutles Finau. ”Kuidas saab Jumala nimi olla Issand, kui on ka palju samanimelisi ebajumalaid?”

Seejärel näitas vend talle Jehoova nime ja selgitas, et ristiusu kirikud on oma piiblitõlgetest selle nime välja võtnud. Ta lisas oma mõtte rõhutamiseks: ”Kujutage ette, et keegi tahab teilt võtta ära või muuta teie perekonna pealikunime. Mida te tunneksite?”

”Oleksin maruvihane,” kostis naine.

”Täpselt,” vastas Finau, ”ja sama tunne on Jehooval, kui inimesed tahavad tema nime tema Sõnast kõrvaldada.”

[Pilt]

Samoakeelne ”Kristlike kreeka kirjade uue maailma tõlge”

 [Kast/pildid lk 126, 127]

”Jehoova on mind sajakordselt õnnistanud”

LUMEPA YOUNG

SÜNDINUD 1950

RISTITUD 1989

LÜHIANDMED Ta on endise peaministri tütar ja teenib Apias üldpioneerina.

KASVASIN üles Savai’i saarel eduka ärimehe ja poliitiku tütrena. Kuna isale kuulus suur kakaoistandus, kus töötas paarisaja töölise ringis, nimetasid Samoa ajalehed teda Kakaoparuniks, ta oli ka aastaid Samoa peaminister.

Mina olin üks 11 lapsest. Isa polnud eriti usklik mees, kuid ema jagas meile põhiteadmisi Piiblist. Kui ema suri, tundsin temast kohutavalt puudust. Seega, kui misjonärist õde Judy Pritchard mulle ülestõusmislootusest rääkis, vaimustusin mõttest jälle oma ema näha!

Pommitasin Judyt küsimustega ning igaühele neist oli tal Piiblist vastus olemas. Peagi asusime koos Piiblit uurima ja hiljem hakkasin käima tunnistajate koosolekutel.

Algul oli minu mehele Steve’ile, meie külakiriku prominentsele diakonile, vastukarva see, et ma Piiblit uurin. Ta viis mind mitme vaimuliku juurde, kes püüdsid mind keelitada tunnistajate koosolekutel käimisest loobuma. Kuid ma ei järginud nende soovitust. Seejärel viis abikaasa mind mu isa juurde, kes tegi vaid ettepaneku, et ma ei uuriks mitte kodus, vaid kusagil mujal. Minu lihased vennad ja õed aga pilkasid mind  usuvahetamise pärast. Kuid mina ei loobunud Piibli tõde õppimast.

Kui minust lõpuks Kuningriigi kuulutaja sai, siis esimeses majas, mida kuulutustööl külastasin, elas üks isa kabineti minister. Ta oli käinud sageli isa kodus poliitilistel koosolekutel ja tundis mind hästi. Olin nii närvis, et peitsin end kaaslase selja taha! Inimesed olid rabatud, kui nägid mind kuulutamas, ning pärisid: ”Mida sinu isa sellest arvab?” Isa aga oli mõistlik mees, kes kaitses minu uut usku. Kõigele lisaks luges ta sel ajal meelsasti ajakirju ”Vahitorn” ja ”Ärgake!”.

Viimaks sain inimesekartusest üle ja hakkasin üldpioneeriks. Mulle meeldib väga piibliuurimisi juhatada ja mul on nimekiri umbes 50 inimesest, kes tahaksid uurida, kui mul selleks mõni aeg vabaneb. Väga õnnelik olen muidugi selle üle, et sain oma neljale lapsele tõde õpetada. Tütar Fotuosamoa ja poeg Stephen ning nende abikaasad Andrew ja Ana teenivad nüüd Samoa Peetelis. Samuti aitasin oma õel Manul tõe juurde tulla. Isegi minu abikaasa Steve, kes minu tegevusele algul vastu seisis, on hakanud Piiblit uurima ja koosolekutel käima. Tõesti, Jehoova on mind sajakordselt õnnistanud.

[Pildid]

Vasakul: Fotuosamoa ja Andrew Coe; paremal: Ana ja Stephen Young

 [Kast/pilt lk 129, 130]

Kas valin Jehoova või teen karjääri kutselise golfimängijana?

LUSI LAFAITELE

SÜNDINUD 1938

RISTITUD 1960

LÜHIANDMED Ta otsustas alustada pioneerteenistust, mitte teha karjääri kutselise golfimängijana.

OLIN 18, kui sain teada, et vastasmajas elav perekond oli liitunud usuga, mida tunti kui Jehoova tunnistajaid. Suurest uudishimust läksin pereisale Siemu Taasele külla ja küsisin, miks nad kasutavad Jumala nime Jehoova just nii, nagu nad seda teevad. Mulle avaldas muljet tema lahkus ja piibliline arutluskäik. Niisiis asus ta minuga Piiblit uurima ja ma hakkasin koosolekutel käima. Kui isa kuulis, mis teoksil, ähvardas ta mind. Ma palusin, et ta lubaks mul koosolekutel käia, aga ta nõudis kindlalt, et ma ei teeks Jehoova tunnistajatega midagi tegemist. Kuid järgmisel päeval muutis ta minu üllatuseks meelt. Kuulsin hiljem tädilt, et ma olin magades kogu aeg hüüdnud: ”Jehoova, palun aita mind!” Nähtavasti olin näinud und ja rääkinud unes. Õnneks pehmendasid minu hüüded isa südant.

Meie maja vastas üle tee asus ka Samoa ainuke golfiväljak, kus teenisin taskuraha kadunud golfipallide otsimise ja müümisega. Hiljem olin tollase Samoa riigipea kuningas Malietoa golfipoisiks. Kuningas arvas, et võin golfimängijana läbi lüüa ning andis oma vanad golfikepid mulle. Samuti korraldas ta, et kaks kohalikku ärimeest oleksid mulle kui kutselisele golfimängijale sponsoriks. Ta uskus, et minu golfimänguoskused  teevad veel Samoa kuulsaks. Olin põnevil! Kuid peagi hakkas golfimäng mind Jehoova teenimisest kõrvale viima ning tundsin südametunnistuse piinu.

Otsustav aeg jõudis kätte siis, kui võitsin Samoa lahtistel meistrivõistlustel golfis rahvusvaheliselt tuntud elukutselisi golfimängijaid. Kuningas oli ülimalt rahul ning tahtis, et kohtuksin tol õhtul toimuval pidulikul õhtusöögil tähtsa ameerika golfimängijaga. Laususin endamisi murelikult: ”Nüüd tuleb otsustada. Kas ma valin golfi või Jehoova?” Tol õhtul ei läinud ma mitte pidulikule õhtusöögile, vaid hoopis ringkonnakokkutuleku jaoks proovi tegema.

Kuningas oli muidugi mõista maruvihane. Kui isa minult aru päris, vestlesime temaga pikalt ning ma selgitasin Piibli alusel, miks on mulle Jehoova teenimine nii tähtis. Minu üllatuseks puhkes isa nutma, misjärel ta sõnas: ”Viieaastaselt jäid sa väga haigeks ning meile öeldi, et sa oled surnud. Parajasti siis, kui me sind hauda lasksime, nõelas mesilane sind näost. Sa kiljatasid äkitselt ning hakkasid nutma — just õigel silmapilgul! Ma usun nüüd, et sind päästeti selleks, et sinust saaks Jehoova Jumala tunnistaja.” Ta ei olnud enam kunagi minu seisukoha suhtes vaenulik.

Pärast Uus-Meremaale kolimist teenisin kümme aastat algul üldpioneeri, seejärel eripioneerina. Ma abiellusin Robyniga, kes oli samuti eripioneer. Aja möödudes sündis meile kolm last ja me kolisime Austraaliasse. Järgmised 30 aastat käisin pere ülalpidamiseks täiskohaga tööl. Samal ajal aitasime paljudel sugulastel tõesse tulla. Ometi palusin ühtelugu Jehoovalt, et ta aitaks mul jälle pioneeride ridadesse astuda. Olin ülirõõmus, kui pärast pensionile jäämist aastal 2004 minu eesmärk lõpuks täitus. Olen õnnelik, et otsustasin teenida Jehoovat, mitte teha karjääri kutselise golfimängijana!

 [Kast/pilt lk 135]

Vanemate kasvatustöö kannab vilja

PANAPA LUI

SÜNDINUD 1967

RISTITUD 1985

LÜHIANDMED On koos naise Maretaga Samoas eripioneerid.

KUI läksime kooli oma poega Sopat kirja panema, andsin direktorile brošüüri ”Jehoova tunnistajad ja haridus” ning selgitasin meie seisukohta usulistes ja rahvuslikes tegevustes.

Kuid järgmisel päeval kuulsime Sopalt, et direktor oli kõigi laste ja õpetajate ees brošüüri puruks rebinud ja nõudnud, et tunnistajatest lapsed laulaksid üht vaimulikku ülistuslaulu. Kui nad keeldusid, pani ta nad kõigi ette seisma ning nõudis, et nad laulaksid siis ühe oma vaimulikest lauludest. Ju ta arvas, et see hirmutab nad ära ning paneb alistuma. Kuid Sopa innustas tunnistajatest lapsi: ”Laulame ”Me täname sind, Jehoova”,” ning asus julgelt ees laulma.

Direktorile avaldas see head muljet ning ta kiitis Sopat julguse eest. Tema ja mõned teisedki õpetajad osutasid hiljem huvi tõe vastu. Alati, kui direktor meid näeb, küsib ta, kuidas Sopal läheb, ja palub teda tervitada. Sopa edenes tões hästi ning ta ristiti 2005. aastal.

 [Kast/pilt lk 138, 139]

”Koosolekule kõndimiseks pole maa kunagi liiga pikk”

VALU LOTONUU

SÜNDINUD 1949

RISTITUD 1995

LÜHIANDMED Ta käis oma kuue lapsega 22 kilomeetrit jalgsi koosolekutele, mis toimusid teisel pool mäeahelikku.

AASTAL 1993 külastasid Jehoova tunnistajad mind minu kodus Lefagas ja ma soovisin Piiblit uurida. Peagi hakkasin koos lastega käima kristlikel koosolekutel Faleasi’us, mis asub saare teises otsas 22 kilomeetri kaugusel.

Nädalasisestel koosolekuõhtutel läksin lastele juba varakult kooli järele. Osa õpetajaid ähvardas lapsed koolist välja visata, aga ma selgitasin, et koosolekutel käimine on meile usuliselt väga tähtis. Iga laps tassis kilekotis ise oma koosolekuriideid, Piiblit, laulikut ja uuritavat väljaannet. Vahel saime mööduva bussi peale, aga tihtilugu käisime jala kõik need 22 kilomeetrit.

Kui me lõpuks Faleasi’u kuningriigisaali jõudsime, võtsid kohalikud tunnistajad meid soojalt vastu ning kostitasid meid. Samuti saime nende juures duši all käia ja puhtad koosolekuriided selga panna. Pärast koosolekut asusime pikale koduteele. Saart poolitava mäeaheliku tipus tegime puhkepausi, et lapsed saaksid  veidi tukastada. Jälgisin hoolega, kas mõni sõiduk on lähenemas, mis võiks meile koduni küüti pakkuda. Tavaliselt jõudsime koju kõvasti pärast südaööd. Järgmisel hommikul kella viiest olin taas jalul ning sõitsin esimese bussiga tagasi Faleasi’usse kuulutama.

Kord kutsuti mind küla matai’de kogu ette, kus eesistujaks oli küla ülempealik. Nad nõudsid selgitust, miks ma võtan ette pika teekonna Faleasi’usse, selle asemel et käia meie küla kirikus, eriti veel selles, mille oli rajanud minu vanaisa. Lõpuks keelasid nad mul Faleasi’us koosolekutel käia. Mina aga ei lasknud end millelgi takistada. Olin otsustanud kuulda rohkem Jumala sõna kui inimeste sõna. (Ap. t. 5:29.)

Olukord läks peagi päris tuliseks. Kui ma ei võtnud osa küla toonai’st (pühapäevasest pidusöögist koos kirikuõpetaja, diakonite ja küla matai’ga), määras pealikekogu mulle trahvi, milleks oli viis suurt siga. See oli mulle majanduslikult ränk hoop, sest olin kuue väikese lapsega üksikema. Siiski sain lõpuks oma karja sigadest trahvi ära makstud. Ajapikku hakkasid külaelanikud meie vankumatust seisukohast lugu pidama ega avaldanud meile enam vastupanu.

Aastate jooksul oli koosolekutele saamiseks tarvis kõvasti pingutada, ent see oli seda väärt. Kõik mu lapsed on innukad tunnistajad ja üks poeg on teenistusabiline.

Siiamaani käime lastega jalgsi koosolekutel. Aga me ei lähe mitte 22 kilomeetri kaugusele Faleasi’usse, vaid kõigest natuke maad mööda teed edasi. 2001. aastal ehitati otse meie külla uus kaunis kuningriigisaal. Praegu käib selles saalis koos tubli kogudus. Seega, koosolekule kõndimiseks pole maa kunagi liiga pikk!

 [Teabegraafika/arvjoonis lk 132, 133]

KRONOLOOGIA — Samoa

1930

1931 Hea sõnum jõuab Samoasse.

1940

1940 Harold Gill levitab esimest samoakeelset väljaannet, brošüüri ”Kus viibivad surnud?”.

1950

1953 Apias moodustatakse esimene kogudus.

1955 Ameerika Samoasse saabuvad Gileadi misjonärid.

1955 Kõikjal Ameerika Samoas näidatakse filmi ”Uue maailma ühiskond tegutseb”.

1957 Esimene ringkonnakokkutulek Ameerika Samoas.

1958 ”Vahitorni” hakatakse tõlkima samoa keelde.

1959 Esimene ringkonnakokkutulek Lääne-Samoas.

1960

 1970

1974 Samoasse saabuvad misjonärid. Kuulutustöö läheb lahti Tokelaus.

1980

1984 Apiasse Sinamoga misjonikoju rajatakse harubüroo.

1990

1991 Saari laastab taifuun Val.

1993 Samoakeelne ”Vahitorn” ilmub ingliskeelsega samal ajal. Pühitsetakse uus Peeteli kodu ja kokkutulekusaal.

1996 FM raadios läheb iga nädal eetrisse raadiosaade ”Vastuseid teie piiblilistele küsimustele”.

1999 Hoogustub kuningriigisaalide ehitus.

2000

2007 Samoa keeles ilmub ”Kristlike kreeka kirjade uue maailma tõlge”.

2010

[Arvjoonis]

(Vt trükitud väljaannet.)

Kuulutajaid

Pioneere

700

400

100

1930 1940 1950 1960 1970 1980 1990 2000 2010

[Pilt]

Frances ja Paul Evans

 [Kaardid lk 73]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

HAWAII

AUSTRAALIA

UUS-MEREMAA

TOKELAU

Swains

SAMOA

AMEERIKA SAMOA

Manu’a saared

Rose’i atoll

VAIKNE OOKEAN

NIUE

Rahvusvaheline kuupäevaraja kolmapäev

‐‐‐‐‐‐‐‐‐‐‐‐‐‐‐‐‐‐‐‐‐‐‐‐‐‐‐‐‐‐‐‐‐‐‐‐‐‐‐‐‐‐‐‐‐‐‐‐‐‐‐‐‐‐‐‐‐‐‐

neljapäev

TONGA

AMEERIKA SAMOA

Tutuila

PAGO PAGO

Petesa

Tafuna

Fagatogo

Lauli’i

’Aunu’u

SAMOA

Savai’i

Aopo

Lata

Taga

Faga

Salimu

Fogapoa

Upolu

APIA

Faleasi’u

Siusega

Vailele

Lefaga

Vava’u

APIA

Vaiala

Faatoia

Sinamoga

 [Lehekülje suurune pilt lk 66]

[Pilt lk 74]

Pele ja Ailua Fuaiupolu olid esimesed samoalased, kes pühendasid oma elu Jehoovale

[Pilt lk 81]

Ron ja Dolly Sellars kolisid Samoasse 1953. aastal, et teenida seal, kus selleks oli suurem vajadus

[Pilt lk 84]

Richard ja Gloria Jenkins oma pulmapäeval jaanuaris 1955

[Pilt lk 85]

Girlie ja Bill Moss teel Samoasse

[Pilt lk 95]

Tüüpiline Samoa maja

[Pilt lk 100]

See Apiasse ehitatud kuningriigisaal oli esimene Samoas

[Pilt lk 107]

Tafuna algne kuningriigisaal Ameerika Samoas

[Pilt lk 115]

Metusela Neru

[Pilt lk 116]

Saumalu Taua’anae

[Pilt lk 131]

Ane Ropati (nüüd Gauld) võttis noorena seisukoha Jehoova poolel

 [Pildid lk 141]

Samoa büroo ja Peetel

Samoa maakomitee: Hideyuki Motoi, Fred Wegener, Sio Taua ja Leva Faai’u