Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Töökad pilgrimid koos vend Russelliga

Sada aastat tagasi – 1916

Sada aastat tagasi – 1916

SUUR SÕDA, mis sai tuntuks esimese maailmasõjana, oli 1916. aasta alguseks kestnud rohkem kui aasta. Mõlemad vaenupooled kandsid suuri kaotusi.

1916. aasta 1. jaanuari Vahitorn märkis: „Euroopa suure sõja üks tagajärgi on olnud see, et nii mõnigi on pöördunud usku ja hakanud rohkem tulevikule mõtlema.” Samas ajakirjas öeldi veel: „Meil tuleb olla teadlikud oma eesõigustest ja võimalustest, et me ei oleks pelgurlikud, vaid hoopis innukad Jumala ja tema sõnumi suhtes.”

1916. aasta juhttekst kannustas vendi jääma „usus tugevaks”, nagu ütleb Roomlastele 4:20 „King James Versioni” tõlkes. Paljud piibliuurijad seda tegidki ning Jehoova õnnistas neid rikkalikult.

Pilgrimid innustasid piibliuurijaid

Vahitorni ühingu reisivad esindajad pilgrimid käisid linnast linna, et piibliuurijaid juhatada ja innustada. Vähemalt 69 pilgrimit reisisid 1916. aastal oma ülesannet täites peaaegu miljon kilomeetrit.

Kui pilgrim Walter Thorn Virginia osariigis Norfolgis kokkutulekul kõneles, võrdles ta kristlaste peetavat võitlust suure sõjaga. Ta lausus: „Arvestuste järgi on sõtta haaratud 20 kuni 30 miljonit meest. ... Kuid on olemas üks [sõdurite] üksus, mis on maailmale tundmatu. Need on Issanda sõdurid, ja nii nagu Giideoni salk, sõdivad ka nemad, aga mitte lihalike relvadega. Nad sõdivad tõe ja õiguse eest ning võitlevad head usuvõitlust.”

Vendade teenimine raskel sõjaajal

1916. aasta teisel poolel sai Prantsusmaal Somme’i lahingus haavata või surma rohkem kui miljon meest. Mujal Prantsusmaal toetasid töökad vennad klasse ehk kogudusi, kuigi selle tegemine oli sõja tõttu raskendatud. 1916. aasta 15. jaanuari Vahitornis avaldati piibliuurija Joseph Lefèvre’i kiri. Vend Lefèvre oli sunnitud põgenema oma kodulinnast Denainist Prantsusmaal, kui 1914. aastal tungisid sinna Saksa väed. Ta läks lõuna poole Pariisi ja hakkas seal läbi käima linna ainsa piibliuurijate klassiga. Kehvast tervisest hoolimata juhatas ta peatselt kõiki koosolekuid.

Hiljem ühines Josephiga Théophile Lequime, kes oli samuti Denainist põgenenud. Esialgu läks vend Lequime Aucheli linna, kus ta tõlkis Vahitorni artikleid ja saatis neid postiga vendadele, kes elasid Prantsusmaa okupeerimata aladel. Ent sõjaväevõimud ajasid ta Auchelist minema, kui tema tegevus neis kahtlusi äratas. Vend Lefèvre pidas vend Lequime’i saabumist Pariisi vastuseks oma palvetele.

Nende töö Pariisis kandis vilja. Vend Lefèvre teatas: „Meie klassis on praegu umbes 45 liiget ... Paljud on kogenud, kuivõrd imeline ja eriline on Jumalale pühenduda, ning teevad tões silmapaistvaid edusamme. Pea kõik liikmed käivad iga nädal tunnistuskoosolekul.”

Nad jäid erapooletuks

Sõja venides pandi paljude vendade usk proovile. Suurbritannias anti välja seadus, millega kehtestati 18–40-aastaste meeste sundvärbamine. Suur osa piibliuurijaid säilitas aga kristliku erapooletuse.

Näiteks avaldati 1916. aasta 15. aprilli Vahitornis Šoti venna W. O. Wardeni kiri. Ta ütles: „Üks mu poeg sai äsja 19-aastaseks. Seni on ta andnud tublisti tunnistust Issandast, keeldudes väeteenistusse astumast. Kui läheb nii, et tal on vaja erapooletuse tõttu minna püsside ette, olen veendunud, et armulik Jumal aitab tal seista kindlalt tõe ja õiguse eest.”

Šotimaal Edinburghis elanud noor kolportöör James Frederick Scott läks kohtu alla, sest polnud nõus väeteenistusse astuma. Ent kui kohus hindas kõiki tõendeid, leidis see, et vend Scotti puhul võib kohaldada seaduses ettenähtud erandit, ning ei mõistnud teda süüdi.

Paraku paljusid teisi sõjaväekohustusest ei vabastatud. Septembriks oli 264 venda palunud end väeteenistusest vabastada. Neist 23 määrati tsiviilkorpustesse ning ülejäänud, kellest mõnda oli „mitmesugustel viisidel karistatud”, pidid tegema „riikliku tähtsusega tööd, näiteks ehitama teid, töötama karjäärides või mujal”, nagu andis teada 1916. aasta 15. oktoobri Vahitorn. Ainult viis venda vabastati väeteenistusest.

Charles Taze Russelli surm

16. oktoobril 1916 läks Charles Taze Russell, kes oli tollal piibliuurijate seas eestvedaja, USA lääneossa loenguid pidama. Tagasi koju ta enam ei jõudnud. Vend Russell suri teisipäeva, 31. oktoobri pärastlõunal 64-aastaselt. Ta oli parasjagu rongis, mis sõitis läbi Texase osariigis asuva Pampa linna.

Suur osa vendi ei suutnud ette kujutada, et keegi suudaks vend Russellit asendada. 1916. aasta 1. detsembri Vahitornis trükiti ära vend Russelli viimane tahteavaldus töö kohta, mille juht ta pikki aastaid oli olnud. Siiski jäi õhku rippuma see, kellest saab tema mantlipärija.

See küsimus pidi saama vastuse Pennsylvania Vahitorni Piibli ja Traktaatide Ühingu aastakoosolekul 1917. aasta alguses. Kohalolijad tegid ühehäälse otsuse. Kuid sellele järgnenud kuud näitasid, et see üksmeel ei kestnud kaua ja et vendi ootasid ees tulised katsumused.