ON NII südantsoojendav näha, et paljud noored vennad-õed on lihtsustanud oma elu ja laiendanud kristlikku teenistust (Matt. 6:22). Milliseid muudatusi on nad teinud? Milliseid takistusi nad on kohanud? Vastuste saamiseks tutvugem mõningatega, kes teenivad praegu Mehhikos.

Dustin ja Jassa Ameerika Ühendriikidest abiellusid 2007. aasta jaanuaris. Peagi pärast seda said nad teoks teha ühe ammuse unistuse: nad soetasid endale purjepaadi ja asusid sinna aastaringselt elama. Nende purjekas oli ankrus Oregoni osariigis maalilise linna Astoria lähedal, mida ümbritsesid metsaga kaetud künkad ja lumemütsidega mäed, vaid veidi eemal Vaiksest ookeanist. Dustin ütleb: „Ükskõik kuhu sa pilgu pöörasid, avanes hingematvalt ilus vaade.” See paar tundis, et nad elavad lihtsat elu ja toetuvad Jehoovale. Nad mõtlesid: „Me elame kaheksa meetri pikkuses purjepaadis, teeme osaajalist tööd, käime võõrkeelses koguduses ja teenime aeg-ajalt abipioneeridena.” Ent mõne aja pärast nad taipasid, et petavad iseend. „Koguduse tegevuse toetamise asemel kulus enamik meie ajast paadi parandamisele,” sõnab Dustin. „Me  teadsime, et kui tahame Jehoova teenimise tõepoolest elus esikohale panna, tuleb meil midagi ette võtta.”

Jassa lisab: „Enne abiellumist olin elanud Mehhikos, kus käisin ingliskeelses koguduses. Mulle meeldis seal kuulutada ja ma tahtsin sinna tagasi minna.” Et kasvatada isu välismaal teenimise järele, hakkasid Dustin ja Jassa piibliõhtutel lugema elulugusid vendadest ja õdedest, kes olid kolinud maadesse, kus põllud olid valmis lõikuseks (Joh. 4:35). „Soovisime tunda samasugust rõõmu,” lausub Dustin. Kui Dustin ja Jassa kuulsid Mehhikos olevatelt sõpradelt, et üks vastmoodustatud grupp vajab abi, tegid nad otsuse: nad tulid töölt ära, müüsid oma purjeka ja kolisid Mehhikosse.

Dustin ja Jassa asusid elama Tecománi linna, mis on samuti Vaikse ookeani lähedal, kuid umbes 4300 kilomeetrit Astoriast lõuna pool. „Värskendava tuuleõhu ja mägedele avaneva vaate asemel on siin kõrvetav kuumus, ja kõikjal, kuhu silm ulatub, üksnes sidrunipuud,” ütleb Dustin. Esialgu ei leidnud nad tööd. Kuna raha oli otsakorral, sõid nad kaks korda päevas riisi ja ube, ja nii nädalast nädalasse. „Ent just siis, kui selline ühekülgne toit hakkas juba talumatuks muutuma,” jutustab Jassa, „andsid piibliõpilased meile mangosid, banaane, papaiasid ja muidugi kottide viisi sidruneid!” Mõne aja möödudes leidsid nad tööd ühest Taiwani online-keeltekoolist. Sellest tööst saadava rahaga elavad nad nüüd lahedasti ära.

Kuidas Dustinile ja Jassale nende uus elu meeldib? „See, et me kolisime, oli parim otsus meie elus,” lausuvad nad ühest suust. „Oleme saanud Jehoova ja teineteisega lähedasemaks, kui me eales oleks uskunud. Teeme iga päev nii paljusid asju koos: käime kuulutamas, arutame omavahel, kuidas piibliõpilasi aidata, ning valmistume koosolekuteks. Samuti ei ole meil sedalaadi muresid nagu minevikus.” Nad lisavad: „Nüüd mõistame midagi, millest me polnud kunagi päriselt aru saanud, nimelt seda, kui paikapidavad on sõnad kirjakohas Laul 34:9: „Maitske ja vaadake, et Jehoova on hea!””

Rohkem kui 2900 venda ja õde, kelle hulgas on nii abielulisi kui ka vallalisi ning kellest paljud on 20.—30. eluaastates, on kolinud niisugustesse kohtadesse Mehhikos, kus on endiselt suur vajadus kuulutajate järele. Miks olid kõik need tunnistajad  valmis pingutama, et minna sellistesse paikadesse teenima? Kui ühele rühmale esitati see küsimus, tõid nad välja kolm peamist põhjust.

Armastus Jehoova ja kaasinimeste vastu. Leticia lasi end ristida 18-aastaselt. Ta ütleb: „Kui pühendusin Jehoovale, mõistsin, et mul tuleb teda teenida kogu südame ja hingega. Armastusest Jehoova vastu soovisin kasutada rohkem aega ja energiat tema teenimiseks.” (Mark. 12:30.) Hermilo, kes on nüüd Leticiaga abielus, oli veidi üle 20, kui kolis piirkonda, kus oli vaja kuulutajaid. Ta sõnab: „Sain aru, et parim viis väljendada armastust ligimese vastu on aidata inimestel rahuldada oma vaimseid vajadusi.” (Mark. 12:31.) Ta lahkus jõukast Monterrey linnast, kus ta töötas pangas ja võis elada mugavat elu, ning kolis ühte väikelinna.”

Tõeline ja kestev rõõm. Varsti pärast ristimist läks Leticia ühe kogenud pioneeriga kuuks ajaks ühte kõrvalisse linna kuulutustööd tegema. Leticia meenutab: „Olin hämmingus, kui hästi inimesed kuningriigisõnumi vastu võtsid. See tõi mulle palju rõõmu. Kui kuu oli möödunud, mõtlesin, et just seda ma elus teha soovingi.” Ka vallalist õde Esslyt, kes on praegu üle 20 aasta vana, tõmbas sellise teenistuse poole rõõm, mida ta teiste juures täheldas. Kui ta õppis veel gümnaasiumis, kohtus ta mitme innuka tunnistajaga, kes teenisid seal, kus on suurem vajadus. Essly lausub: „Kui nägin nende vendade ja õdede rõõmsaid nägusid, soovisin samasugust elu nagu neil.” Paljud õed on toiminud Essly sarnaselt. Mehhikos teenib suurema vajadusega territooriumidel rohkem kui 680 vallalist õde. Sellega annavad nad suurepärast eeskuju niihästi noortele kui ka vanadele.

Eesmärgikindel ja rahuldustpakkuv elu. Pärast gümnaasiumi lõpetamist pakuti Esslyle võimalust ülikoolis tasuta õppida. Eakaaslased innustasid teda võimalust ära kasutama ja püüdlema niinimetatud „normaalse elu” poole: et ta lõpetaks ülikooli, teeks karjääri ja reisiks maailmas ringi. Kuid ta ei võtnud neid kuulda. Essly sõnab: „Mitmed mu sõbrad kogudusest keskendusid neile asjadele ja ma panin tähele, et vaimsed eesmärgid polnud neile enam kõige tähtsamad. Samuti nägin seda, et mida rohkem nad end maailmaga sidusid, seda suuremates probleemides nad vaevlesid. Mina tahtsin kasutada oma noorust Jehoova teenimiseks.”

Essly läbis koolis mõned lisakursused, mis võimaldasid tal leida tööd, et pioneerina teenides end ülal pidada. Seejärel kolis ta piirkonda, kus  oli hädasti tarvis rohkem kuulutajaid. Ta isegi hakkas õppima põliskeeli, mida räägivad otomid ja tlapaneegid. Mõeldes neile kolmele aastale, mille jooksul ta on kõrvalistes kohtades kuulutanud, ütleb ta: „Teenimine seal, kus on suurem vajadus, on toonud mulle rahuldustunde ja andnud mu elule tõelise tähenduse. Ja mis kõige tähtsam, see on lähendanud mind Jehoovaga.” Phillip ja Racquel, 30-ndates aastates abielupaar Ameerika Ühendriikidest, tunnevad sedasama. „Paljudele näib nende elu väga ebakindel, kuna maailm muutub nii kiiresti. Ent teenimine seal, kus on ikka veel palju neid, kes Piibli sõnumit hea meelega kuulavad, annab meie elule kindla eesmärgi. See pakub suurt rahuldust!”

Neil, kes soovivad teenida seal, kus on suurem vajadus kuulutajate järele, tuleb muidugi ette ka raskusi. Üheks niisuguseks raskuseks on elatise hankimine. Tihti tuleb selleks kohalike oludega kohaneda. Kogenud pioneer Verónica räägib: „Ühes paigas, kus ma teenisin, valmistasin ja müüsin odavat kiirtoitu. Teises kohas müüsin riideid ja lõikasin juukseid. Praegu olen ühes majas koristaja ning annan värsketele lapsevanematele kursust, kuidas oma lastega suhelda.”

Teise maa kultuuri ja kommetega võib olla eriti raske kohaneda siis, kui elada põliselanike keskel kõrvalises paikkonnas. Nii oli see näiteks Phillipi ja Racqueli puhul, kui nad teenisid põllul, kus räägitakse nahua keelt. „Kultuurierinevused olid tohutud,” ütleb Phillip. Mis aitas neil koduneda? „Keskendusime positiivsele, mida nahualaste juures märkasime: nad hoiavad pereliikmetega kokku ning on väga siirad ja heldekäelised.” Racquel lisab: „Selles indiaani kogukonnas elamine ja koos vendade-õdedega teenimine õpetas meile väga palju.”

Kui sooviksid teenida kohas, kus on vaja rohkem kuulutajaid, siis mida sa saaksid teha, et end ette valmistada? Vennad ja õed, kel on sedalaadi teenistuses kogemusi, ütlevad, et enne kolimist on tarvis hakata elu lihtsustama ja õppida olema rahul mis tahes olukorras (Filipl. 4:11, 12). Mida sa võiksid veel teha? Leticia lausub: „Vältisin sellist ilmalikku tööd, mis oleks mind teatud kohaga pikaajaliselt sidunud. Tahtsin olla vaba kolima — millal iganes ja kuhu iganes.” Hermilo ütleb: „Õppisin süüa tegema, pesu pesema ja triikima.” Verónica jutustab: „Sellal kui elasin koos vanemate ja vendade-õdedega, aitasin kodu koristada ja õppisin valmistama odavatest toiduainetest tervislikku toitu. Samuti õppisin raha kokku hoidma.”

Levi ja Amelia Ameerika Ühendriikidest, kes on olnud abielus kaheksa aastat, räägivad, kuidas konkreetsed palved aitasid neil valmistuda Mehhikos teenimiseks. Levi ütleb: „Arvutasime välja, kui palju raha meil läheks tarvis, et kolida üheks aastaks välismaale, ning palusime seejärel Jehoovalt, et ta aitaks meil teenida täpselt niisuguse rahasumma.” Mõne kuuga suutsid nad panna kõrvale palves mainitud summa, ja nad kolisid aega viitmata oma uuele territooriumile. Levi sõnab: „Jehoova oli vastanud meie palvele ja nüüd oli meie kord oma osa teha.” Amelia lisab: „Arvasime, et saame jääda ainult aastaks, ent nüüd oleme teeninud siin juba seitse aastat ja meil pole plaaniski lahkuda. Siin elades oleme vahetult kogenud Jehoova abi. Näeme iga päev tõendeid tema headusest.”

Palve mängis tähtsat rolli ka Ameerika Ühendriikidest pärit abielupaari Adami ja Jenniferi puhul, kes kuulutavad Mehhikos inglise keelt kõnelevatele inimestele. Nad soovitavad: „Ära oota täiuslikke tingimusi. Räägi oma palvetes soovist teenida välismaal ning tegutse vastavalt. Lihtsusta oma elu, kirjuta selle riigi harubüroosse, kus sooviksid teenida, ja pärast kulude kokku arvamist vii enda otsus ellu.” * Sel juhul ootab sind ees põnev ja vaimselt rikastav elu.