PIDUSÖÖGID Jehoova lauas on tema teenijatele alati olnud suureks rõõmuajaks. Kui Jumala rahvas koguneb sellisele vaimsele söömaajale, toob sõna otseses mõttes kehakinnitamine neile veel lisarõõmu.

1919. aasta septembris toimus USA-s Ohio osariigis Cedar Pointis kaheksapäevane piibliuurijate kokkutulek. Plaanis oli majutada delegaadid hotellidesse ja seal neid ka toitlustada, kuid kohale tuli tuhandeid inimesi rohkem, kui oodati. Rahvamassidest heitununa lahkusid kelnerid ja ettekandjad töölt. Ühe söögikoha juhataja palus viimases hädas appi noori delegaate ja paljud olidki varmalt valmis aitama. Üks nendest oli Sadie Green. Ta meenutab: „See oli mul esimene kord töötada ettekandjana, kuid meil läks väga hästi.”

Järgmistel aastatel teenis rohkelt rõõmsaid vabatahtlikke kokkutulekutel oma õdesid ja vendi, aidates neid toitlustada. Usukaaslastega koos töötamine aitas paljudel noortel seada endale vaimseid sihte. Näiteks Gladys Bolton töötas kokkutuleku söögikohas aastal 1937. See õde meenutab: „Ma kohtasin inimesi eri paikadest ja kuulsin, kuidas nad olid oma raskustega toime tulnud. Just seal tekkis mul esimest korda soov saada pioneeriks.”

Õde Beulah Covey ütles: „Tänu vabatahtlike pühendumusele käis töö nagu kellavärk.” Sel tööl olid aga ka omad väljakutsed. 1969. aastal toimus kokkutulek California osariigis Los Angeleses Dodgeri staadionil. Vaevalt kohale jõudnud, sai Angelo Manera teada, et ta on määratud vastutama sealse söögikoha eest. Ta möönis: „See oli üks suurimaid šokke mu elus!” Näiteks käis kokkutulekupaiga ettevalmistustööde alla ligi poolekilomeetrise kraavi kaevamine, et viia gaasitoru köögini.

Sierra Leones tuli 1982. aasta kokkutuleku eel toitlustamiseks mõeldud alad kõigepealt puhastada ja seejärel ehitada sinna käepärastest materjalidest söögikoht. Saksamaal Frankfurdis rentisid leidlikud vennad 1951. aastal ühe veduri, mille abil  nad said auru 40 keedukatla tarvis. Teenindajad jagasid välja 30 000 toiduportsjonit tunnis. Et kergendada 576 nõudepesija koormat olid delegaatidel kaasas oma noad ja kahvlid. Birmas Yangonis näitasid kokad oma hoolivust teiste vastu sellega, et valmistasid rahvusvahelistele delegaatidele vähemvürtsikat toitu, kui neil muidu tavaks.

1950. aasta kokkutulekul Ameerika Ühendriikides pidi Annie Poggensee seisma pikas söögijärjekorras kõrvetava päikese käes, kuid talle oli see lausa õnnistuseks. Ta jutustab: „Ma olin täielikult haaratud südamlikust jutuajamisest kahe õe vahel, kes olid tulnud laevaga Euroopast.” Kumbki neist rääkis, kuidas Jehoova oli aidanud tal kohale jõuda. „Polnud kedagi teist nii õnnelikku kui need kaks õde,” ütleb Annie. „Pikas järjekorras seismine ja kuumus oli neile tühiasi!”

Paljudel suurtel kokkutulekutel olid hiigelsuured söögitelgid, kus olid rivis püstijalalauad, mis ergutas einestajaid kiiremini sööma ja teistele ruumi tegema. Kuidas muidu oleks saanud lõunatunnil tuhandeid suid ära toita! Üks mees, kes polnud Jehoova tunnistaja, märkis: „See on kummaline religioon. Nad söövad püstijalu.”

Sõjaväelased ja tsiviilametnikud imetlesid kokkutulekute head organiseeritust. Kui USA armee esindajad olid käinud New Yorgis Yankee staadionil meie söögikohta vaatamas, soovitasid nad Briti armee major Faulkneril sedasama teha. Major Faulkner läkski koos abikaasaga 1955. aastal Inglismaal Twickenhamis peetud „Võidutseva kuningriigi” kokkutulekule. Tema sõnul ta nägi, et sealne söögikoht töötab armastuse jõul.

Aastakümneid pakkusid vabatahtlikud teenindajad kokkutuleku delegaatidele armastusega valmistatud toitvaid, kuid taskukohaseid eineid. Tohutu töömahu tõttu olid vabatahtlikud sageli pikki tunde rakkes ega kuulnud seetõttu kõiki kõnesid või jäid lausa kogu programmist ilma. 1970. aastate lõpupoole lihtsustati paljudes paikades kokkutulekutel toitlustamist. Alates 1995. aastast paluti delegaatidel endale ise toit kaasa võtta. See võimaldas neil, kes olid varem valmistanud ja pakkunud toitu, vaimsest pidusöögist ja kristlikust seltskonnast osa saada. *

Kuidas küll Jehoova hindab neid, kes nägid kõvasti vaeva selle nimel, et teenida oma usukaaslasi! Muidugi võivad mõned igatseda taga neid rõõmurohkeid päevi, mil nad töötasid kokkutuleku söögipaikades. Üks on aga kindel: armastus on siiamaani meie kokkutulekute silmapaistvaim joon. (Joh. 13:34, 35.)