„MIS on tõde?” Selle küsimuse esitas Pontius Pilatus, esimesel sajandil elanud Rooma maavalitseja Juudamaal. Ta päris seda Jeesuselt, kes oli kohtumõistmiseks tema ette toodud (Johannese 18:38). Tegelikult Pilatus muidugi tõde ei otsinud. Pigem väljendus nendes sõnades tema skeptiline ja küüniline hoiak. Nii nagu paljude arvates tänapäeval, oli ilmselt ka Pilatuse silmis tõde midagi, millesse inimene tahab uskuda või millesse teda on õpetatud uskuma ning mida polegi võimalik kindlaks teha.

Kirikuskäijad seisid 16. sajandi Euroopas dilemma ees. Neid oli õpetatud uskuma paavsti ülemvõimu ning teisi kirikuõpetusi, samas olid Euroopas hakanud puhuma reformituuled. Mida uskuda, mida mitte? Kuidas otsustada, mis on tõde?

Sel ajal elas kolm meest, kes nagu paljud teisedki seadsid endale sihiks otsida tõde. * Kuidas õnnestus neil teha kindlaks, mis on tõde ja mis vale? Mida nad avastasid? Uurime asja lähemalt.

Wolfgang Capito oli sügavate usuliste veendumustega noor mees. Õppinud meditsiini, juurat ja teoloogiat, sai temast 1512. aastal kogudusepreester ning hiljem Mainzi peapiiskopi kaplan.

Alguses püüdis Capito vaigistada reformijate indu, kes kuulutasid sõnumit, mis oli katoliku dogmadega vastuolus. Kuid peagi hakkas ta reformatsiooni toetama. Millest oli seda näha? Ajaloolane James Kittelson kirjutas, et kui Capito puutus kokku erinevate katoliku kiriku õpetustega, leidis ta, et „kõige parem on neid vaagida Piibli valguses, kuna üksnes Piiblis võib täiesti kindel olla”. Capito mõistis, et Piibel ei toeta transsubstantsiatsiooniõpetust ja pühakute austamist. (Vaata kasti „ Uurige hoolega, kas need asjad on nii”.) 1523. aastal loobus ta prestiižsest ametist peapiiskopi juures ning kolis elama Strasbourgi — tolle aja usupuhastuse keskusesse.

Capito kodust Strasbourgis sai paik, kus kogunesid usulised teisitimõtlejad. Kahtlemata arutlesid nad seal paljude usuasjade ja Piibli õpetuste üle. Olgugi et mõned reformaatorid pooldasid ikka veel kolmainuõpetust, ilmneb  raamatu „The Radical Reformation” autori väitel Capito kirjutistest, et ta „vaikib kolmainuõpetusest”. Miks? Capitole avaldas muljet see, kuidas hispaania teoloog Miguel Servet oli piiblitekstide abil kolmainuõpetust kummutanud. *

Kuna kolmainuõpetuse salgamisel oleksid olnud väga tõsised tagajärjed, oli Capito ettevaatlik ega avaldanud oma mõtteid kõigile. Ent tema kirjutised annavad aimu, et tegelikult pidas ta seda õpetust küsitavaks juba enne Servetiga kohtumist. Üks katoliku preester kirjutas pärastpoole, et Capito ja ta kaaslased „arutlesid omaette olles religiooni sügavate müsteeriumite üle ning hülgasid Kõigepühama Kolmainsuse”. Sada aastat hiljem elanud inimesed pidasid Capitot kõige kolmainsuse-vastasemaks kirjameheks.

Capito uskus, et Piibel on tõe allikas. „Juhtigu teoloogiat alati ainult Piibel ja Kristuse seadus,” sõnas ta. Kittelsoni väitel toonitas Capito, et „teoloogide suurimaks veaks on see, et nad jätavad Piibli kõrvale”.

Capito siirast kirge Jumala Sõna tõde mõista jagas noor mees Martin Cellarius (tuntakse ka Martin Borrhausina), kes peatus tema pool 1526. aastal.

Cellarius sündis 1499. aastal ning oli usin teoloogia- ja filosoofiaüliõpilane. Ta võttis Saksamaal Wittenbergis vastu õpetajakoha. Kuna Wittenberg oli reformatsiooni häll, ei läinud kaua, kui Cellarius tutvus Martin Lutheri ja teistega, kes ihkasid kiriku õpetusi uuendada. Kuidas suutis Cellarius teha vahet inimeste mõtetel ja Piibli tõel?

Vastavalt raamatule „Teaching the Reformation” uskus Cellarius, et õigele arusaamisele on võimalik jõuda vaid siis, kui „Pühakirja väsimatult lugeda, piiblikohti omavahel võrrelda ning palvetada ja kahetseda”. Mida Cellarius Piibli uurimise käigus avastas?

1527. aasta juulis andis ta välja raamatu „On the Works of God”, kus ta oma leiud avaldas. Ta kirjutas, et kiriku sakramendid, nagu transsubstantsiatsioon, on kõigest sümboolse tähendusega. Professor Robin Barnes ütleb, et Cellarius tõlgendas oma raamatus ka „Piibli prohvetiennustusi, mis räägivad sellest, et tulevasele hädade ja kannatuste ajale järgneb universumi taastamine”. (2. Peetruse 3:10—13.)

Eriti tähelepanuväärsed on Cellariuse märkused Jeesus Kristuse olemuse kohta. Kuigi ta ei lükanud otseselt kolmainsust ümber, tegi ta vahet taevaisal ja tema pojal Jeesus Kristusel ning kirjutas, et Jeesus on üks paljudest jumalatest ja kõigekõrgema Jumala poegadest (Johannese 10:34, 35).

1850. aastal ilmunud raamatus „Antitrinitarian Biography” märkis Robert Wallace, et Cellariuse kirjatööd ei järginud 16. sajandil levinud kolmainudogmat. * Seepärast usuvad nii mõnedki õpetlased, et Cellarius oli selle õpetuse hüljanud. Teda on kirjeldatud kui ühte Jumala tööriista, kes „avaldas teadmisi tõelise Jumala ja Kristuse kohta”.

1527. aastal asus Wittenbergi elama ka teoloog Johannes Campanus, keda peeti oma aja üheks suurimaks õpetajaks. Ehkki Campanus elas reformatsiooni keskuses, polnud ta rahul Martin Lutheri õpetustega. Miks?

Campanus ei pidanud õigeks ei transsubstantsiatsiooni- ega konsubstantsiatsiooniõpetust. * André Séguenny sõnul uskus Campanus, et „leib oma olemuselt jääb alati leivaks, kuid sakramendina kujutab see Kristuse ihu”. 1529. aastal Marburgis peetud usukoosolekul käsitleti neidsamu teemasid, kuid Campanusele ei antud võimalust rääkida, mida ta oli Pühakirjast teada saanud. Pärast seda vältisid teised Wittenbergi reformaatorid Campanust.

Reformaatorite harja ajas eriti punaseks see, mida Campanus uskus seoses Isa, Poja ja püha vaimuga. Raamatus pealkirjaga „Restitution”, mille Campanus andis välja 1532. aastal, kirjutas ta, et Jeesus ja tema Isa on kaks eri isikut. Ta selgitas, et Isa ja Poeg on „üks” samas mõttes, nagu mees ja naine on „üks liha” — nad on ühtsed, kuid siiski eri isikud (Johannese 10:30; Matteuse 19:5). Campanus märkis, et Piibel kasutab sama näidet selgitamaks, et Isal on võim Poja üle. Seal öeldakse: „Naise pea omakorda on mees, Kristuse pea omakorda on Jumal” (1. Korintlastele 11:3).

Mida ütles Campanus püha vaimu kohta? Taas juhtis ta tähelepanu Piiblile, kirjutades: „Mitte ükski piiblisalm ei toeta mõtet, et Püha Vaim on kolmas isik ... Jumala vaim on tegelikult jõud, mille kaudu Jumal kõike valmistab ja ellu viib” (1. Moosese 1:2).

Luther nimetas Campanust jumalateotajaks ja Jumala Poja vastaseks. Üks teine reformaator nõudis, et Campanus hukataks. Campanust see kõik aga ei kohutanud. Raamatus „The Radical Reformation” öeldakse: „Campanus oli veendunud, et algupärase apostelliku ja Piiblil põhineva Jumalast arusaamise kadumine oli põhjustanud kiriku langemise.”

Campanuse sihiks polnud eales luua uut usuühendust. Nagu ta ise ütles, oli ta tulutult otsinud tõde isegi „sektide ja ketserite hulgast”. Seepärast lootis ta, et katoliku kirik hakkab inimestele õpetama tõeseid kristlikke õpetusi. Ent viimaks vahistasid kirikutegelased Campanuse ja tõenäoliselt istus ta üle 20 aasta vangis. Ajaloolased arvavad, et ta suri 1575. aasta paiku.

Piibli hoolas uurimine aitas Capitol, Cellariusel, Campanusel ning teistel teha vahet sellel, mis on tõde ja mis vale. Ehkki nende tõeotsijate järeldused polnud alati kooskõlas Piibliga, uurisid nad alandlikult Pühakirja ja hindasid väga tõde, mida nad sealt leidsid.

 Apostel Paulus ergutas oma kaaskristlasi: „Uurige kõigi asjade paikapidavust; hoidke kõvasti kinni sellest, mis on hea” (1. Tessalooniklastele 5:21). Et aidata sind tõeotsingutel, on Jehoova tunnistajad andnud välja raamatu, millel on kohane pealkiri „Mida Piibel meile tegelikult õpetab?”.