Piibli seisukoht

Kas Jumal tänapäeval toetab sõdasid?

KUNINGAS Taavet muistsest Iisraelist ütles enda kui sõdalase rolli silmas pidades: „[Jumal] õpetab mu käsi sõdima ja mu käsivart vaskambu vinnastama!” (Laul 18:35).

Kristlaste kohta kirjutas apostel Paulus: „Kuigi me käime lihas, ei pea me sõda lihalikul kombel. Sest meie sõjapidamise relvad ei ole lihalikud” (2. Korintlastele 10:3, 4).

Kas need tekstid on omavahel vastuolus? Või kas on sel kaalukaid põhjusi, et Jumal kiitis muistse Iisraeli sõjapidamise heaks, kristlaste puhul aga taunis sellist tegevust? Kas Jumala suhtumine sõjategevusse on muutunud? Vastused toovad selgust, kui vaatleme kolme põhilist erinevust Iisraeli ja tõsikristlaste koguduse vahel.

Kolm olulist erinevust

1. Muistne Iisrael oli riik, mille geograafilised piirid oli määranud kindlaks Jumal, ning seda ümbritsesid üldjuhul vaenulikud naabrid. Seepärast käskis Jumal oma rahval maad kaitsta ning andis neile ka võite vaenlaste üle (Kohtumõistjate 11:32, 33). Seevastu kristlikul kogudusel pole territooriumipiire ning selle liikmeid võib leida kõigist maadest. Kui siis Kristuse järelkäijad ühel maal astuksid sõtta teise maaga, sõdiksid nad usukaaslastega – oma vaimsete vendade ja õdedega –, keda neil on kästud armastada ja kelle eest koguni surra (Matteuse 5:44; Johannese 15:12, 13).

2. Muistsel Iisraelil oli inimkuningas, kelle troon asus Jeruusalemmas. Tõsikristlaste valitsejaks on aga Jeesus Kristus, kes praegu on vägev vaimolend taevasel troonil (Taaniel 7:13, 14). Jeesus ise ütles: „Minu kuningriik ei kuulu sellesse maailma. Kui mu kuningriik kuuluks sellesse maailma, siis oleksid mu teenijad võidelnud, et mind poleks juutide kätte antud. Aga minu kuningriik ei ole siit” (Johannese 18:36). Seega ei saa mitte ükski maa peal tegutsev poliitiline kuningriik ehk valitsus väita end kuuluvat Kristusele. Kuidas see puudutab Jeesuse „teenijaid” ehk järelkäijaid? Selgust toob kolmas punkt.

3. Sarnaselt teiste riikidega läkitas muistne Iisrael tihtilugu välja käskjalgu, keda tänapäeval nimetatakse saadikuteks (2. Kuningate 18:13–15; Luuka 19:12–14). Sedasama on teinud ka Kristus, kuid kahe olulise erinevusega. Esiteks, kõik tema järelkäijad on saadikud. Nii võiski apostel Paulus kirjutada kaaskristlaste nimel: „Me oleme seepärast suursaadikud Kristuse asemel” (2. Korintlastele 5:20). Olles rahumeelsed saadikud, ei võtnud nad relva kätte. Teiseks, Jeesuse järelkäijad räägivad kõigiga, kes nende sõnumit kuulavad. Jeesus ütles: „Seda head sõnumit kuningriigist kuulutatakse kogu asustatud maal tunnistuseks kõigile rahvastele” (Matteuse 24:14). Samuti ütles ta: „Seepärast minge ja tehke jüngriteks inimesi kõigi rahvaste hulgas, ... õpetades neid pidama kõike, mida mina teid olen käskinud” (Matteuse 28:19, 20).

Kahjuks ei saa Kristuse teenijatele sugugi mitte alati osaks soe vastuvõtt. Sel põhjusel kirjutas Paulus kristlikule evangeeliumikuulutajale Timoteosele: „Ole valmis kannatama kurja kui Kristus Jeesuse hea sõdur” (2. Timoteosele 2:3). Timoteose relvad olid muidugi  mõista vaimset laadi ning nende hulka kuulus ka Jumala kirjalik Sõna, mida nimetatakse „vaimumõõgaks” (Efeslastele 6:11–17).

Miks vahetus Iisrael kristliku kogudusega?

Umbes 1500 aastat oli iisraeli rahvas Jumalaga erisuhetes, mis põhinesid seaduselepingul (2. Moosese 19:5). Sellesse lepingusse, mille vahemees oli Mooses, kuulus kümme käsku ühes muude seadustega, mis kõik edendasid õiget jumalakummardamist ja kõrgeid moraalinorme (2. Moosese 19:3, 7, 9; 20:1–17). Ent kahjuks muutus Iisrael tervikuna Jumalale ustavusetuks, nii et tappis koguni tema prohveteid (2. Ajaraamat 36:15, 16; Luuka 11:47, 48).

Lõpuks läkitas Jehoova oma Poja Jeesus Kristuse, kes sündis juudina. Selle asemel et teda Messiana vastu võtta, lükkas juudi rahvas tervikuna ta kõrvale. Tagajärjeks oli see, et Jumal lõpetas oma pikaajalise lepingu Iisraeliga ning juute * mittejuutidest lahutanud piltlik vahesein langes (Efeslastele 2:13–18; Koloslastele 2:14). Umbes samal ajal rajas Jumal kristliku koguduse ja määras Jeesuse selle Peaks. Lisaks sai sellest veel enne esimese sajandi lõppu tõeliselt paljurahvuseline kogudus. „Iga rahva hulgast on talle [Jumalale] meelepärane see, kes teda kardab ja teeb, mis on õige,” teatas juudist apostel Peetrus (Apostlite teod 10:35).

Jehoova tunnistajad võtavad eeskujuks algkristlased. Nii tuntaksegi tunnistajaid nende avaliku kuulutustöö poolest ja erapooletuse poolest poliitika ja lihaliku sõjapidamise küsimustes (Matteuse 26:52; Apostlite teod 5:42). Jah, nad ei luba mitte millelgi end häirida kuulutamast head sõnumit Jumala kuningriigist, ainsast valitsusest, mis kõrvaldab maakeralt kurjuse ja toob kestva rahu. Seda kallihinnalist lootust silmas pidades kirjutas apostel Paulus: „Me palume Kristuse asemel: „Laske endid lepitada Jumalaga”” (2. Korintlastele 5:20). Tänapäeval kõlavad need sõnad veelgi pakilisemalt, sest lähenemas on praeguse kurja maailma „viimsete päevade” lõpp (2. Timoteosele 3:1–5).

[Allmärkus]

KAS SA OLED MÕELNUD?

● Milline väljapaistev omadus peab kristlaste vahel ilmnema? (Johannese 13:34, 35)

● Mis on põhiline tõsikristlase „relv”? (Efeslastele 6:17)

● Millist tähtsat sõnumit teevad Kristuse esindajad teatavaks? (Matteuse 24:14; 2. Korintlastele 5:20)

[Pilt lk 23]

Jehoova tunnistajad on paljurahvuseline vennaskond, kes jääb rahvaste sõdades erapooletuks